Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sädelev alumiiniumtigu
Muru & Pere viimaste aastate metallmajad paistavad nende loomingus silma tulevikulise vormi ja materjaliga.
Rannamõisa kanti oleks justkui maandunud alumiiniumkoorikuga tigu. Maja elanik on tegev plekkfassaadidega kauplevas ettevõttes, nii et kodumaja on tal nagu omamoodi presentatsioonimaterjal, visiitkaart ja kvaliteedigarantii.
Omapärane on selle maja juures viis, kuidas nii ekstsentrilise olemisega objekt ümbritsevasse looduskeskkonda istub. Metsa ja kõrvalmajade suhtes on see võõras ja paigutub tegelikult juba seetõttu oma kohale imehästi.
Maja meenutab ulmekaid, kus maaväliste olendite õhulaev mingil põhjusel meie koduplaneedi rohealale prantsatab. Õhulaev sobib sinna perfektselt, sest teisi selliseid seal ei ole.
Nii on ka Muru & Pere metalleramutega - nad hingavad vaid tänu sellele, et ükski teine arhitekt nii ei tee ja kõik tellijad sellist asja endale ei soovi. Nad paistavad silma, aga on tegelikult mõeldud ikkagi ka elamiseks ja paljuks muuks, kui vaid edvistamiseks.
Alumiiniummaja on spetsiaalmaja, spetsiellprojekt, nagu 1920ndail erilahendusi sageli nimetati.
U-kujulise plaaniga eramu üks ots on teise peale tõstetud, maja keskmeks on väike ümar siseõueke. Tubased ruumid on veidi salapärased, kuna puuduvad sirged ja selged vaated. Jooned on kaarjad, juhatades elanikud alumise tasandi eluruumidest aina ülespoole, spetsiaalsetesse ruumidesse puhkama. Alumiiniumtigu on endasse tõmbunud, aga kahtlemata ilus.
Efektse plaaniga maja ruumiloogika on päris traditsiooniline: all asuvad eluruumid ja üleval puhketoad. Sisustuses pole maja ekstsentrilisele eksterjöörile proovitud ära panna, võiks isegi öelda, et sisekujundus on sellise maja kohta ootamatult rahulik ja tagasihoidlik.
Interjööris on puitpõrandate värvile lisaks valdavalt üksnes rahulikud mustad ja valged toonid. Mõjule pääsevad maja kaarjad seinad ja fassaadidesse tehtud Tetrise mängu ehitusklotside kujulised aknaavad, mis õuevalgusest just endale sobiva kujuga päikesejänku tuppa mängima raamivad.
Üks tuba on ka majal õues - selleks on spiraalse plaani keskele jääv avatud terrass keset maja. Selles ovaalses väliruumis saab perekond harrastada omapäraseid okultistlikke riitusi - kuna sisehoovi omapärane kuju selleks justkui inspiratsiooni annab -, aga ka niisama rahulikult ja privaatselt puhata, grillida ning nautida maja alumiiniumkülgedelt alla peegelduvaid päikselaike. Asub ju maja siiski teiste eramutega ühises arendussektoris, kus päris palja tagumikuga õues ringi jooksmine mugav ei ole ja nii on kodumaja embusesse jääv eraring justkui taevane kingitus.
Väljast sätendav ja seest soliidne - nii meenutab see maja veidi moodsaid luksussõidukeid, mille väline disain võib päris efektne olla, ent mille salongides on esikohal siiski mugavus, funktsionaalsus ja pingevaba keskkond.
Fotod: Arne Maasik
Autor: Urmas Oja