Kriis tuleb pikem ja valusam

Kevin McCabe ja Colin Camer tegid eelmisel aastal uuringu, kus börsimaaklerid pandi mängima virtuaalturgudel. Eesmärk oli võimalikult palju raha teenida. Mida katseisikud ei teadnud, oli see, et üks turg, millel nad mängisid, oli XX sajandi alguse USA börs, millele järgnes börsikrahh. Tulemused olid ehmatavad: mitte ükski mängija ei jäänud ajaloolise 1929. aasta krahhiga lõppenud turul plussi.

Eelnevate aastate ühtlane tõus oli kõik mängijad uinutanud ja nad ei suutnud uute oludega kohaneda. Lisaks mõõdeti samal ajal nende ajus toimuvaid protsesse ja leiti, et edukal ajal aktiveerus mänguritel dopamiiniga seostuv nn tasusüsteem, millest pärineb heaolutunne. Et seda heaolutunnet säilitada, tehti järjest suuremaid panuseid. Aktiveerusid sõltuvusega seotud närvimehhanismid, mis nõudsid järjest suuremaid annuseid.

Kui mull lõhkes, ei suutnud ükski katseisikutest end sõltuvusest vabastada, kõigis käivitusid hoopis kahetsuse ja sügava valuga seotud närvisüsteemi osad. Väljapääsu otsiti uute panuste tegemises, mis viis veelgi suurema kahetsuseni. Tegemist oli nõiaringiga, millest keegi ei pääsenud.

Kas uuringul võib midagi tegemist olla praeguse majandus- ja rahanduskriisiga? Teadlaste jaoks kindlasti, kuid börsil mängijatele ilmselt mitte. Praegune kriis on globaalne, suurem kui kunagi varem, seepärast ka pikem ja valusam kui iial enne. Nii nagu viimasel aastakümnel said investorid maitsta naudingut võidetud rahast, siis samas mastaabis valu võib neid tabada miljardite virtuaaldollarite kadumisel.

Arusaadav, et aeg-ajalt kostab hõikeid, et kriis on põhja saavutanud ja sügisest või järgmisest aastast hakkab paremaks minema. Vajadus dopamiini järele on ju alles. Kahjuks nii ei ole, kriis on alles esimeses faasis, kus üritatakse kosmeetiliste vahenditega varjata kriisi põhjuseid ja edasi lükata tegelemist tagajärgedega.

Kui keskenduda USA-le, siis praegu on seal kriis eluasemesektoris, käib eraisikute kinnisvara sundmüük. Mida veel pole, on ehitajate pankrotid, millele peaks järgnema ehitusmaterjalitööstuse ja transpordifirmade pankrotilaine. Seda on oodata 2009. aastaks. Järgmisel aastal on oodata ka panganduskriisi süvenemist, mis kandub edasi ülejäänud majandussektoritesse ja aastaks 2010 üle kogu maailma. Maailm on valiku ees, kas minna deflatsiooni stsenaariumi, lastes pankrotti kõik, kes hakkama ei saa, ja siis uuesti tühjalt kohalt alustada, või minna hüperinflatsioonilisse stsenaariumi, kus raha lisatakse süsteemi kogu aeg juurde. Tundub, et valitakse teine tee, see aga tähendab Zimbabwe sündroomi, kus rikkus kiiresti väheneb. Selle stsenaariumi korral on kriis näiliselt vähem valus, kuid tunduvalt pikem.

Meenutame siinkohal Jaapanit ja maaklerite tuntuimat hüüdlauset: "Pikaajaliselt on aktsiaturud alati tõusnud". 1989. aastal oli Nikkei indeks 38 957 punkti, aastaks 2008 on sellest järel 12 000 punkti ringis. Ükski maakler ei ütle klientidele, et investeerides praegu turgudele, mis on langenud tipust kõigest 30 protsenti, võib aastaks 2027 sellest järel olla alla poole. See on valus mõte, mille aju dopamiinisüsteem blokeerib.

Kahjuks ei analüüsita kriiside põhjuseid. Ainult üksikud analüütikud julgevad viidata Misesele ja mainida, et vabaturumajanduses tähendab hinna reguleerimine paratamatuid moonutusi. Praegu on keskpankade poolt reguleeritud raha hind. Kuna raha on tehtud odavaks, investeeritakse sinna, kuhu normaalse majandustsükli korral ei investeeritaks. Vale signaali saavad nii pangad kui ka tarbijad.