Integreerigem vabadussammast!

Ma juba nimme ootan aega, mil mööda Harju tänavat kõndides näen silmapiiril kõrgumas seda täiesti kohatu ristimotiiviga fašistlikku ja falloslikku vabadussammast.

Ehkki samba püstitamisprotsess, mis ei näi tunnistavat tähtaegasid ega eelarvelisi mööndusi, on olnud küllaltki häbitu, tervitan ma avasüli veidi klassikalisemat kujundit muidu nii mannetus linnakeskkonnas.

Südalinna moodne joon on tüütu. Hooned, mis kord matkivad skandinaavialikku toorust ja minimalismi, siis jälle hüsteeritsevad eklektiliste materjalide ja vormidega, tunduvad täiesti võõras kultuuriruumis olevat. Me pole lakoonilised skandinaavlased ehkki talvekülmad on me selge mõtlemise selles osas halvanud.

Praegune vabadusmonument tundub mulle küll justkui naabrimehena. Võib-olla on eestlastel raske peeglisse vaadata, et sellist kohmakat, ent väärikat kujundit omaks ei tunnistata?

Ma olen juba väsinud otsitud vastuargumentidest ja meedia poolt konstrueeritud ühiskonna lõhenemisest.

Olid ajad, mil teepervele veeretati kivi, toksiti daatum peale ja ei taotletud erilist esteetilist viimistletust. Nüüd kisendavad arhitektid, mõistmata, et monumenti ei ehitata nende eksimatule maitsele, vaid ühe rahva kirjule ajaloole. Vabadus on alati stiilne, igas mõttes ja vormis.

Täiesti üheselt mõistetavalt maitsetuid hooneid on varemgi kergitatud otse meie silme alla. Ma näen siiamaani ühes kõnealuses kesklinna halva kuulsusega kohas oma päevasid veetmas rahulolevaid noortehorde ja pereemasid. Selle ekskremendi ümber ei sumisegi kärbseparv enam nii valjult.

Pange sammas püsti, natuke rabeletakse, aga küll kord ära väsitakse ja oma elule uus mõte leitakse. Integratsioon pole ju eestlasele võõras. Miks meil pole siis piisavalt julgust ja tahet, et võtta see heidik omaks?

Autor: Joonatan Allandi