Pere Lachaise - sild minevikku Pariisi keskel

Tarmo Riisenberg 04. aprill 2008, 00:00

Sõna "kohtumine" tuleb siin küll täiendada jutumärkidega - kuulsad ja vägevad on Pere Lachaise'i kivimüüride vahel leidnud oma viimase puhkepaiga. Kohtuda saab nendega eelkõige vaid mõttelistel maastikel.

Selliste kokkusaamiste otsijaid jõuab Pariisi suurima pargi tiitlit - eri andmeil 41 kuni 48 hektarit - kandvale kalmistule aastas üle miljoni. Lillepoest või kalmistu väravast ostetud kaart näpu vahel, otsivad turistid nende puhkepaiku, kelle elulugu teatmeteostes võtab enda alla rohkem kui mõned read. Moli?re, Oscar Wilde, Honoré de Balzac, Georges Bizet, Frederic Chopin, Yves Montand, Edith Piaf - kuulsuste nimekiri on lõputu.

Kalmistu tuntuim kadunuke on nähtavasti ansambli The Doors liider Jim Morrison. Tema kalmul on rüüstajate ja austajate taltsutamiseks metallaed, pidevalt hoiab hauaplatsil silma peal turvamees. Sellest hoolimata on kalmu ümbritsevad monumendid kaetud kõikvõimalike kirjadega, haual põlevad aga pidevalt küünlad ning värsked lilled ei närtsi iial. Ka leiab kalmistult tihti noolega varustatud kirja "Jim this way", mis samuti viitab kuulsa kadunukese viimsele puhkepaigale.

Populaarne on ka kirjanik Oscar Wilde'i haud, millel olev monument on kaetud tuhandete suudluste jälgedega. Eestlaste palvekäikude paigaks on aga Eduard Viiralti kalm.

Pere Lachaise'i populaarsuse juurte leidmiseks tuleb minna kahe sajandi taha. Kalmistu ajalugu hakkas tiksuma aastast 1804, kui endise jesuiitide varjupaiga maadele rajati Napoleoni dekreedi alusel uus surnuaed. Cimetiere du Pere Lachaise oli üks kolmest toona rajatud rahulast, mis pidid asendama seni linnasüdames paiknenud ning tõsiseks tervishoiuprobleemiks kujunenud matmispaiku.

Esialgu polnud Pere Lachaise populaarne, sest paiknes tollastest linnapiiridest eemal. Huvi tõstmiseks võttis tema rajamise eestvedaja Nicholas Frochet kasutusele isegi praegu uskumatuna tunduva triki. Nimelt maeti sinna 1804. aastal ümber kuulsa prantsuse poeedi Jean de La Fontaine'i ja näitekirjanik Moli?re'i põrmud, aastal 1817 aga veel üks kuulus paar: varakeskaegne filosoof Petrus Abaelardus ja tema armastatu Heloise.

Frochet' idee oli lihtne: kuulsate maetute olemasolu pidi meelitama sinna neid, kes tahtnuks oma viimast puhkepaika saada just nende kõrvale. Pere Lachaise'ist sai kiiresti koht, kus hauaplatsi omamine oli iga vähegi jõuka pariislase jaoks auküsimus. Mõnesaja maetu juurest hüppas kalmistu "asunike" arv kiiresti kümnete tuhandeteni.

Ka kunagi kalmistu maad omanud härra pidi sinna matmispaiga saamiseks maksma mitu korda suurema summa kui see, mille eest ta mäeküljel oleva maa kunagi Pariisi linnavõimudele surnuaia loomiseks müüs.

Pere Lachaise'i kasvule andis hoogu ka fakt, et tegu oli ilmaliku surnuaiaga, seega sai igaüks rajada oma hauaplatsile just sellise hauamonumendi, nagu ta ise või tema pärijad heaks arvasid. Nii ongi Pere Lachaise kaetud kõikvõimalike hauaehitistega, alates pompoossetest sammastest ja lõpetades moodsate minimalistlike hauaplaatidega. Kõrvuti on värskete lilledega varustatud hauaplatsid ning need, mille viimased külastajad lahkusid nähtavasti aastakümneid tagasi.

Roostetanud uksed, pragunenud seinad, purunenud aknad, ämblikuvõrgud - otsekui üritaks aeg mõista anda, et tegelikult valitseb siin kõike tema.

Praeguseks on linn kalmistu endasse neelanud ning ümbritseb seda kõikidest külgedest. Nii ongi tekkinud omamoodi imelik kooslus: mõtliku vaikusega surnuaed kõrvuti elust kihava suurlinnaga.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:53
Otsi:

Ava täpsem otsing