Siim Kallas: Eesti pole enam kaugeltki IT-riikide esirinnas

04. aprill 2008, 17:31

Uuenduslikkuse võtmeala on kindlasti
infotehnoloogia. Oleme harjunud pidama Eestit selles osas arenenud maaks. Ja
mujal arvatakse ka, et nii ongi.

Tegelikkuses pole asi kaugeltki nii positiivne. Eesti on üsna keskpärane, rääkis Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas Tööandjate Keskliidu seminaril. Kui majanduse järelevõtmine ei saa füüsiliselt väga kiiresti toimuda, siis miks ei võiks me pürgida infoühiskonna arendamises esimeste sekka, viskas Kallas õhku küsimuse. Järgneb Siim Kallase täispikk sõnavõtt, mille ta saatis aripaev.ee-le.

Kõikides Eesti valitsustes on olnud selline portfellita minister nagu regionaalminister. Kunagi pole olnud päris selge, mida ta tegema peab ja mida ta lõpuks ära tegi. Alati on see olnud poliitiline probleem ja ka inimlik probleem neile, kes selle koha peal olnud. Äkki oleks mõistlik panna portfellita minister tegelema infoühiskonna arendamisega? Tööd oleks kõvasti, töö oleks üsna konkreetne ja tulemused ka selgesti mõõdetavad.

Majandus on nagu jalgratas. Kogu aeg peab pedaale sõtkuma. Küsimused, mis elu majanduspoliitikale esitab, muutuvad pidevalt. Need on täna hoopis teistsugused kui kolm aastat tagasi.
Ühe väikeriigi jaoks on küsimused, millele peab vastuseid otsima, hoopis teistsugused, kui suure või koguni väga suure riigi jaoks. Aga tänu üleilmastumisele jääb suuri riike aina vähemaks. See tähendab, et vähemaks jääb neid, kes saavad oma majanduspoliitikat kavandada ainult siseriiklikest mõjuritest ja arvutustest lähtudes.

Kõigepealt paratamatustest, mille vastu ei saa.
Esiteks, majanduses toimuvad pidevalt ümberkorraldused. 20. sajandi algul töötas enamik rootslasi põllumajanduses, tänaseks vaid mõni protsent. Aga ülejäänud osa pole sugugi tööta jäänud. Tulnud on uued majandusharud, loodud uued ettevõtted. Ostsin alles 6-7 aastat tagasi hea filmiga töötava fotoaparaadi, täna teevad peaaegu kõik pilte digitaalaparaadiga. Veel neli aastat tagasi oli enamik müügil olevaid televiisoreid kineskoobiga, täna on enamik tasapinnalise ekraaniga. Ja nii edasi. Muutumine majanduses on peatumatu ja paratamatu.
Ka üleilmastumine pole nii uus, kui tundub. Kes ei teaks maailmamajanduse murrangut, mis leidis aset pärast uute mereteede avastamist. Või vallutusi, mis hävitasid näiteks muistse õitsva Bagdadi kalifaadi ja viisid piirkonna majanduse kokkuvarisemiseni. Väärib tähelepanu, kes on olnud üleilmastumise võitjad ja kaotajad. Meretee kasutuselevõtt põhjas Inglismaa ja Venemaa vahel viis Hansa liidu allakäiguni. Uued mereteed Atlandil nõrgendasid senise kaubandussuurvõimu Veneetsia seisundit. Muutused erinevate piirkondade osatähtsuses on samuti pidevad olnud (Hiina, India tänapäeval). Veel 20. sajandi 30ndatel ei suutnud paljud inglise eliidi inimesed tunnustada USAd majanduse suurvõimuna, alles II maailmasõda tegi asjad selgeks. Peaküsimus – kes kohaneb ja kuidas.
Euroopa Komisjoni andmetel on viiendik jõukuse kasvust EU 15s riigis viimase 50 aasta jooksul tulnud tänu üleilmastumisele.

Üheks paratamatuseks tänapäeval on kibe tooraine ja eriti kütuste nappus. Sedagi on varem olnud (näiteks hõbe lõppes Euroopast otsa), aga see, mis toimub tänapäeval, on siiski eriline.
Hiina impordib täna toornaftat 35 korda rohkem (!) kui 1999, vasemaaki 25 korda rohkem. Toornafta barrel maksis Eesti taasiseseisvumise algusaastatel 20 USD ringis, täna 110 ja kasvab üha. Kõik energiaressursid on napid ja lähevad aina kallimaks. See ei muutu paremuse suunas.

Üks paratamatus on seegi, et meid ümbritseb globaalne rahamaailm. Tervikuna on see väga hea, võimaldab otstarbekalt majandada, võimaldab investeerida sinna, kuhu vaja ja kuhu on kasulik. Samas saab see maailm aeg-ajalt põrutada. Edasi minnakse armide ja uute kogemustega. Ladina-Ameerika rahanduskriis 80ndatel, Türgi, Argentiina, Venemaa 1998, Eesti väärtpaberikriis samuti 1998.
Täna oleme jälle probleemide ees. Need tekivad rahamaailmas ikka siis, kui kusagil hakkavad kuhjuma rahalised kohustused, mida ei suudeta täita. Kergekäeliselt, kiire kasumi lootuses laene andnud pangad ei suuda täita maksekorraldusi, mis panevad raskustesse ettevõtted. Hoiused võivad õhku lennata, mis on katastroof väiksema sissetulekuga inimestele ja ka väikeettevõtetele. Tavaliselt ei suuda keegi õigeaegselt hinnata õnnetuse võimalikku suurust. USA hüpoteegikriisist tulenevaid kahjusid hinnatakse kord 200le, kord 400le, kord 1000 miljardile dollarile.
Kuigi pärast iga rahanduskriisi mõeldakse välja uusi järelevalvemeetodeid rahanduse ja rahasüsteemi stabiilsuse kindlustamiseks, leiavad kavalpead ikka ja jälle pragusid, mille kaudu raha õhku lendab. Nagu rahamaailmas, nii ka kinnisvaraturul unustatakse Rotschildide pangamaja looja põhimõte 18. sajandist – ei tohi spekuleerida, tulu peab saama reaalsest majandusest.

Paratamatustega kohanemiseks on vaja selgust mõnedes võtmeküsimustes.
Esiteks on vaja energiapoliitiliste valikute selgust. Brüsselist vaadatuna on Eesti energiapoliitika üsna heitlik. See kõigub tihti protektsionismi ümber. Liikumapanevaks jõuks näib olevat põlevkivil põhineva elektritootmise kaitsmine igasuguste muude ideede eest. See ei saa kaua vastu pidada.
Ma ei ole kaugeltki põlevkivist elektritootmise vastu. Energiaressursside nappust silmas pidades on see meile väga tähtis. Aga ma tahaksin näha rohkem innovatsiooni selles valdkonnas, uuringuid ja rakendusi selleks, et põlevkivist rohkem kätte saada, et põlevkivi kasutamine nii energiatootmiseks oleks vähem keskkonnamahukas, et selle tootmise ebameeldivaid külgi vähendada. Kui ma loen Eesti Energia kodulehekülge, siis ma näen küll, et kavatsetakse kulutada raha tootmise laiendamiseks Jordaaniasse, aga uurimis- ja rakendustööst on õige vähe juttu. Ka ei näi summad selleks tegevuseks olevat märkimisväärsed.
Eestis on küll ettevõtteid, mis tegelevad uute energiatootmise tehnoloogiatega ja see on igati kiiduväärne. Aga Eestis puudub keskus, millel oleks piisavalt jõudu selleks, et tegelda teise küljega – energia säästmisega. Valitsus ei saa minna suurima talle kuuluva ettevõtte – EE – huvide vastu. Ka uued energiatootjad keskendavad oma uuendused ikka tootmisele, mitte tarbimisele. Ja miks see peakski teisiti olema. Aga energia kokkuhoid on energiamaailma paratamatustega kohanemiseks ülitähtis. See haarab linnaehituse küsimused (et vähem oleks vaja kütust põletada), ehitusnorme (kas ruumid ei või kraadi võrra jahedamad olla), uusi ehitusmaterjale ja tehnoloogiaid (et majad ei kuumeneks, kuna jahutamine pidavat olema palju kallim kui kütmine), maksupoliitika, igasugused muud keelud ja käsud, infotehnoloogia jne. Kas ei võiks Eesti panus olla näiteks Tartu Ülikooli juures moodustatav keskus kõikide nende küsimuste terviklikuks käsitlemiseks, nii, et sellest tõuseks mitte ainult heaolu, vaid ka tulu nendele, kes vastavaid projekte ellu viivad. Siia juurde kuulub kindlasti ka inimühiskonna jääkide ja rämpsu korduvkasutamine.
Eesti majanduspoliitika eesmärgiks on olnud kiire majanduskasv. Täna tuleks seda eesmärki hakata kombineerima nii kohanemisvõime kui ka eesmärgiga. Kui me iseenda kohanemisvõime peale mõtleme, siis mõtleme kahest asjast – võimekusest muutustega kaasa minna ja tagavaradest, mis aitavad muutustega kaasnevatest raskustest üle saada. Eks riigi puhul ole see samamoodi.
Paindlikkuse ehk kohanemisvõime tähtis koostisosa on õppimisvõime ja uuenduslikkus.
Õppimise ja õppimisvõimega on lood nagu on. Vähe on tehnika- ja tehnoloogiaala asjatundjaid (see on mure kogu Euroopas). Vähe on häid meistreid erinevatel elualadel (oskustöölised sealhulgas). Sageli puudub ka tahe muutumiseks. Seda viimast on sageli alahinnatud. Tahte puudumist toidavad kõikvõimalikud hoolitsused, mida riik pakub muu hulgas ka neile, kes ei soovigi midagi kasulikku teha.

Kohanemisvõime majanduspoliitika peaks jätma ettevõtlusele nii vabad käed muutumiseks ja muutusteks kui võimalik. See tähendab vaba konkurentsi kaitsmist.
Ka maksusüsteem mängib olulist rolli. Financial Times teatas 14. märtsil 2008, et Yahoo! kolib oma peakorteri Londonist Genfi, kuna seal on maksukeskkond soodsam. Niisiis, see ikkagi on oluline.

Seoses majanduse struktuurimuudatustega tänapäeval on vaatlejad teinud huvitavaid tähelepanekuid. OECD (majandusarengu ja -koostöö organisatsioon) on teinud uurimuse töötleva tööstuse seisundist arenenud maades. Üks järeldus on, et traditsioonilistel tööstusharudel ei lähe sugugi halvasti. Samal ajal, kui tööstuse osakaal hõivatuses tõesti tervikuna langeb, on näiteks toiduainetööstus, paberi- ja keemiatööstus, autotööstus säilitanud oma taseme, ainult veidi on see langenud puidutööstuses ja masinaehituses. Kaotanud on metalli- ja tekstiilitööstus. Kõrgtehnoloogilistest tööstusharudest on hõivatust kasvatanud ainult farmaatsiatööstus, arvuti- ja lennukitööstus on kümne aastaga tugevasti positsioone kaotanud.
Newsweek kirjutas selle aasta jaanuaris Saksamaa tööstuse olukorrast. Saksamaa on tõusnud (!) maailma suurimaks eksportööriks. 2000ndast on tema osatähtsus tõusnud 8,5%lt 9,4%le, USA langenud kolmandiku võrra ja on nüüd 8,6% (veel 2006 oli 12%), Hiina tõusis 3,8lt 8,1%le. Saksamaa masinaehitus kasvab 15% aastas. Ja see on puhas Saksa majandus, ilma igasuguse delokaliseerimiseta. Mis on põhjus? Töö kvaliteet ja hea juhtimine, on vastus. Innovatsioonist rääkimata.

Kõige keerukam, kõige tundlikum, kõige poliitilisem on riikide ja rahvaste sotsiaalse kohanemisvõime küsimus. Ajaloos on alati ühed rahvad olnud rohkem kohanemisvõimelised ja teised vähem. Nende teiste kurvast saatusest läbi aegade on kirjutanud Jared Diamond ("The Collapse").
Keegi meist ei soovi muuta oma elu häid külgi. Sissetulek, eluase, keskkond – nende muutumine meie soovide vastaselt on väga valuline. Kes peaks kandma valuliste muutuste koormat? Kuidas seda jagada üksikisiku ja kogukonna vahel?
Keegi ei eita, et muutustega toimetulemiseks on vaja tervet abinõude hulka, kuhu kuuluvad rahalised toetused ja tagavarad, õiguslikud tagatised, võimalused täiendõppeks. Vaja on ka vaimset valmisolekut muutustega kaasa minna. Võtmeküsimus on – kas see kõik peaks olema inimese enda mure ja vastutus või peaks peamise koorma kandma ettevõtja või hoopis riik. Päris puhast valikut pole tehtud kusagil, ikka on tegemist erinevate vastutuste kombinatsioonidega. Aga erinevad riigid on valinud erinevad rõhuasetused. USAs on vastutus muutustega kaasaminekuks põhiliselt inimese enda mure, Prantsusmaal on väga suur koormus ettevõtjatel, Saksamaal on suur osa riigil. Vastuse leidmisega küsimusele, milline süsteem on parim, peab olema ettevaatlik. Levinud arvamus on, et Euroopas on inimese vastutada jäetud liiga vähe, USAs jälle liiga palju. Samas on Saksa töö kvaliteet väga kõrge, ka Prantsusmaa majanduslik areng on vahepeal väga kiire olnud. Ükskõik milline sotsiaalse kohanemise mehhanism ka ei oleks, peab ta toetama töötegemist, mitte soodustama töötegemise vältimist. Tõhus ja kvaliteetne, hästi organiseeritud töö on see igavene vahend, mis ümbritseva maailma paratamatustega toime tulla võimaldab.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
21. May 2008, 14:21
Otsi:

Ava täpsem otsing