Kust on pärit püssirohi?

08. aprill 2008, 13:38

Iroonilisel kombel sai soov leida retsept
surematuse saavutamiseks hoopis retseptiks, mille järgi valmistati kõige tapvam
relv enne tuumapommi.

Umbes aastal 850 tegid Hiina alkeemikud katseid kemikaalidega, lootes leida elueliksiiri, kuid avastasid hoopis püssirohu valmistamise saladuse. Sellest ajast on püssirohi või hiljem leiutatud ülejäänud lõhkeained olnud sõjapidamise lahutamatu osa, kirjutas LiveScience.

Algne püssirohi koosnes kolmest komponendist – salpeeter ehk kaaliumnitraat (75 protsenti), puusüsi (15) ja väävel (10). Kaaliumnitraat annab põlemisreaktsiooni läbiviimiseks vajaliku hapniku ning tagab reaktsiooni kiire toimumise, süsi ja väävel on aga kütuseks.

Euroopasse jõudis püssirohi küll alles 13. sajandi keskel, kuid juba mitu sajandit varem said püssirohu hävitavat jõudu tunda Hiinat rünnanud mongolid. Ajaloolaste arvates on püssirohul väga oluline roll selles, et hiinlased suutsid mongolite rünnakutele vastu panna. Ilmselt ei ole asi ainult püssirohus, vaid ka selle müstilise aine psühholoogiliselt vastaseid demoraliseerivas mõjus.

Püssirohi jäi hiinlaste omandiks kuni 13. sajandini, mil ta lõpuks levis siiditee kaudu ka islamimaadesse ja Euroopasse. Aastaks 1350. olid kahurid kasutusel nii Inglise kui ka Prantsuse sõjaväes, kes üksteisega äsja puhkenud Saja-aastases sõjas rammu katsusid. Konstantinoopoli vallutamises türklaste poolt 1453. aastal mängisid püssirohi ja kahurid juba väga olulist rolli. Euroopa uhked ja hästi kindlustatud keskaegsed lossid olid senini olnud rünnaku korral väga head pelgupaigad, kuid püssirohi muutis paksud müürid nõrgaks ja kaitsetuks.

Järgmiseks oluliseks verstapostiks sai püsside leiutamine. Algselt ei olnud tegemist muu, kui vaid kahuri vähendatud kantava versiooniga. 15. sajandi keskpaigaks olid ka püssid muutunud üsna tavaliseks ning see pani aluse jalaväele selle tänapäevases tähenduses, kus iga sõdur on varustatud tulirelvaga.

Püssirohi on siiani sõjapidamises olulisel kohal, ehkki tema koostises on tehtud muudatusi, et püssirohu põlemisel ei eralduks nii palju suitsu. Küll aga ei saa enam öelda, et püssirohi oleks võimsaim sõjapidamisvahend. Selles kategoorias on siiani ületamatud tuumapommid. Ka lõhkeainena ei ole püssirohi sageli eelistatud. Püssirohu kiirel põlemisel tekib piisavalt gaase, mis kuuli relva vintrauast kiirelt välja suruvad, jättes relva enda siiski terveks. Millegi õhkulaskmiseks sobivad aga püssirohust märgatavalt paremini kiiremini detoneeruvad lõhkeained nagu trotüül ja dünamiit.

Püssirohi ei ole siiski kasutusel üksnes tulirelvades. Uue aasta saabudes lennutatakse ka raketid õhku just püssirohtu kasutades.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
27. April 2008, 19:13
Otsi:

Ava täpsem otsing