Politoloog: tegemist on kahe partei mõõduvõtmisega

Agnes Ojala 08. aprill 2008, 17:03

Tallinna ülikooli politoloog Tõnis Saarts
usub, et Reformierakonna tänane ettepanek vähendada riigikogu liikmete ja
komisjonide arvu on vastus Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) möödunudnädalastele
ettepanekutele.

„On selge, et praegune ettepanek on tehtud vastupanuks IRLile. Selgelt on tegemist kahe partei mõõduvõtmisega. Sisulist vajadust Reformierakonna ettepaneku järele ei olnud,“ ütles Saarts.

Tema sõnul on värsketes ettepanekutes räägitud küll arvudest, kuid ei ole põhjuseid, miks on vaja vähendada komisjonide ja riigikogu liikmete arvu. „Kas komisjonid on tööga ülekoormatud, kas nad on alakoormatud? Millest sellised muudatused?“ küsis politoloog.

Saartsi hinnangul rääkis IRLi ettepanek teatud probleemidest, parlamendi eesmärkidest valijate esindajana, ühiskonnas diskussiooni edendajana ja valitsuse kontrollijana. „Kõiki neid aspekte käsitleti IRLi ettepanekus, Reformierakonna omas ma neid aga ei näe,“ märkis ta.

„Eks mingi arutelu sellest tuleb, kuid kas selle tulemusena ka midagi muutub, on raske öelda. Ma usun, et mingit suurt riigikogu reformi siit siiski ei tule,“ kahtles Saarts.

Tema sõnul on erakondade vahel mõõduvõtmiseks läinud seetõttu, et viimasel ajal on ühiskonnas on üles kerkinud riigikogu liikmete palkade küsimus ja sellega seoses on parlamendi usaldusväärsus langenud. „Palkade küsimus viis riigikogulaste rolli küsimuseni, sellele vastas IRL oma ettepanekutega ja nüüd reageeris sellele omakorda Reformierakond,“ tõi Saarts välja asjade käigu.

Ta märkis, et usub poliitikute soovi olukorda muuta, nimetades Reformierakonna avaldust siiski osati populistlikuks.

Ühtlasi meenutas Saarts, et sama retoorikaga on varem välja tulnud Res Publica 2002.-2003. a, aastatel 1931-1934 aga vapsid.

IRL tuli möödunud nädalal välja kümne ettepanekuga, kuidas riigikogu tööd parandada:

Esiteks, järelevalve valitsuse tegevuse üle. Riigikogu kui maksumaksja esindaja kohuseks on koostöös riigikontrolliga jälgida, et valitsus kulutaks riigi raha otstarbekalt püstitatud eesmärkide täitmiseks. Seda rolli täidab riigikogu praegu kehvalt, sest selleks loodud riigieelarve kontrolli erikomisjoni pädevus ja ressursid on piiratud. Nn kontrollikomisjon tuleb muuta alaliseks, anda sellele õigus nõuda valitsuselt konkreetseid samme ja aruandmist nende kohta. Komisjon peaks saama õiguse avaldada arvamust ka riigieelarve ettepanekute asjus, tuginedes riigikontrolli audititele. Kontrollikomisjon peab keskenduma parlamendi ja valitsuse otsuste elluviimise kvaliteedile, mitte otsustele enestele, mis on sündinud poliitilisest tahtest vastavalt jõuvahekordadele riigikogus. Kontrollikomisjoni istungid oleksid avatud meediale ja avalikkusele sarnaselt teiste Euroopa riikide praktikale.

Teiseks, valitsusliikmete avalik küsitlemine. Tänane riigikogu infotund harilikult tõelist poliitilist debatti ei tekita. Riigikogu liikmed peavad teemad enne esitama ministritele teadmiseks, infotunnis osaleb vaid kolm enne kindlaks määratud ministrit ning repliigiõigust küsijatel ei ole. Infotund tuleks arendada protseduurilt vabamaks debatifoorumiks, kus küsimise õigus on tagatud nii opositsiooni kui koalitsiooni esindajatele võrdselt. Lisaks valitsuse infotunnile tuleb luua iganädalane peaministri infotund. Samuti tuleb valitsuse ja riigikogu koostöös oluliselt lühendada ministrite vastamistähtaega riigikogu liikmete arupärimistele. Asjade praeguse korralduse juures on enamik arupärimisi kaotanud vastamisel oma aktuaalsuse ega soodusta debatti riigikogus.

Kolmandaks, lõpetada kuulumine riigi äriühingute nõukogudesse. Endiselt osalevad mitmed riigikogu liikmed riigi äriühingute nõukogudes, kuigi selle põhiseadusvastasusele on juhtinud tähelepanu nii õiguskantsler kui ka riigikohus. Põhiseaduslikkuse tagamiseks tuleb lõpetada riigikogu liikmete osalemine neis nõukogudes.

Neljandaks, opositsioonile vabamad käed uurimiskomisjonide algatamiseks. Vahel väidetakse sellele vastu, et niikuinii midagi välja ei uurita. Rõhutame, et riigikogu uurimiskomisjon ei ole mitte õigusemõistmise asutus, vaid tal on ennekõike avalikkust teavitav ülesanne. Parlamendis võiks olla parlamendi vähemusel ehk opositsioonil eesõigus kutsuda uurimiskomisjone ellu. Oluline on, et nende komisjonide eluiga ei veniks liialt pikaks (näiteks võiks see olla piiratud kolme kuuga).

Viiendaks, ekspertide suurem kaasamine. Üks praktika, mida võiks kaaluda, on see, et riigikogu alaline või uurimiskomisjon annab teatud küsimuste uurimise ülesande sõltumatule eksperdile, kes esitab omapoolse raporti, mis on riigikogu diskussiooni ja kriitika aluseks. Teadmispõhises ühiskonnas on loomulik, et ühiskonna sõlmküsimuste arutamisel riigikogus on poliitilise mõtlemise ja huvide kõrval esindatud teaduslik mõtlemine ja teaduslikud teadmised. Peame otstarbekaks vajadusel võimaldada ekspertide ettekandeid ka riigikogu täiskogu istungitel.

Kuuendaks, riigikogu suunised valitsusele. Euroopa vana demokraatiaga riikide praktika näitab, et seaduste ettevalmistamine on sisuliselt valitsuse asi. Tänase päeva parlamentarismi arengusuunaks on n-ö probleemimenüü etteseadmine valitsusele. Ehk teisisõnu ettepanekute esitamine, kuidas peaks valitsus ühe või teise valdkonna probleeme lahendama või seaduseelnõu riigikogule esitama. Ettepanekud ei pea olema üleformaliseeritud. Soome parlamendis tehtavad ettepanekud on pigem halduspoliitilised memod, millele valitsus peab vastuse andma. Heaks näiteks on europarlamendi raportite koostamise süsteem erinevate poliitikate kohta, mis on tähtis kanal teatud valdkonnas üleeuroopalise diskussiooni sünnitamiseks. Seega, mitte üksnes valitsus ei realiseeri oma õigusloomeplaani riigikogus, vaid riigikogu peab esimese käigu õiguse teatud initsiatiivide puhul enda peale võtma. Vabariigi President osutas riigikogu istungjärgu avakõnes mitmetele valdkonnapoliitikatele, mille kohta tehtud ettepanekuid riigikogu saab valitsuse lauale panna. Praeguse seisuga esitab valitsus riigikogule lihtsalt kinnitamiseks hulga arengukavasid. Riigikogu hääletuse kaudu tehakse parlament nende eest kaasvastutajaks selle peale vaatamata, et muutmise tegelikku võimalust riigikogul ei ole.

Seitsmendaks, kiire reageerimine olulistele küsimustele. Omaette asi on riigikogu paindlikkus ja võime reageerida vahetult ühiskonnas toimuvale. Oluliste küsimuste arutamine riigikogus peab olema paindlikum ja kiirem. Tuleb kaaluda igale fraktsioonile õiguse andmist kutsuda ellu n-ö olulise küsimuse arutelusid, mis ei ole mõeldud mitte paraadkõnede pidamiseks nagu praegu vahel ette tuleb, vaid poolt- ja vastuargumentide esitamiseks ning põhjendamiseks. Selleks võib ellu kutsuda uudse menetluse, näiteks riigikogu liikmete koosoleku institutsiooni, mis ei vaja mingeid formaalsusi. Toimunud arutelud peaksid valijaile olema jälgitavad samadel alustel kui päevakorrajärgsed istungid. Peame otstarbekaks võimaldada iga istungipäeva alul enne päevakorra juurde asumist fraktsioonidele viieminutilist sõnavõttu poliitilistes küsimustes vastavalt soovile.

Kaheksandaks, komisjonide rolli suurendamine. Riigikogu on täna jaotatud üheteistkümneks valdkondlikuks komisjoniks. Koos seadusandliku töö mahu vähenemisega on langenud mõnede komisjonide koormus, mistõttu võiks kaaluda mitmete komisjonide liitmist. Mõnel juhul oleks ilmselt otstarbekas abikomisjonide moodustamine alaliste komisjonide juurde, mis tegeleksid konkreetsemate probleemidega. Nende arv ja valdkonnad oleks iga uue koosseisu määratav poliitiline otsus. Riigikogu liige võiks soovi korral kuuluda mitmesse abikomisjoni üheaegselt.
Juhtivkomisjoni ettekanded eelnõude menetlemisel peaksid muutuma sisulisemaks ja ühtlasemaks. Praegu loetakse pahatihti ette komisjoni istungi protokolli. Juhtivkomisjonidel peaks kujunema välja tava koostada olulisemate eelnõude osas sisuline raport (täiendav seletuskiri), mis on mõeldud nii parlamendiliikmetele kui ka avalikkusele ning mis peab sisaldama selgitusi muudatusettepanekute, nende arvestamise või mittearvestamise põhjusi, ekspertide ja huvirühmade arvamusi jms. Taoliste raportite koostamise praktika tõstaks Riigikogu kaalu seadusloomes. Kaaluda tuleks komisjonide töö avalikuks muutmist põhimõttel, et istung on avalik kui ei otsustata teisiti.

Üheksandaks, tõsta riigikogu liikme vastutust. Sarnaselt mitmete Euroopa parlamentidega peaks kaaluma erikomisjoni moodustamist korruptsioonivastase erikomisjoni ülesannete laiendamise kaudu, kes töötaks välja üldisi soovitusi ja juhendeid heade parlamenditavade ja saadikute käitumise kohta ning vajadusel annaks hinnanguid üksikute saadikute käitumise osas.
Kodukorra seaduse muudatuste ja heade tavade eelnõude koostamisse oleks otstarbekas kaasata ühiskonna arvamusliidreid. Riigikogu fraktsioonide ja ekspertide koostöös tuleb ette valmistada riigikogu liikmete palkade ja kuluhüvitiste reform.

Kümnendaks, avalikkuse ja opositsiooni kaasamine. Peame vajalikuks, et riigikogu täiskogu istungeid ning olulistes küsimustes ka komisjonide istungeid kantaks vastavalt vajadusele üle avalik-õiguslikus meedias (televisioon, raadio, internet). Kodanikuühiskonnale tuleb anda suurem võimalus osalemiseks riigikogu töös. Näiteks peame õigeks, et iga olulisema eelnõu esimese lugemise ettevalmistamisel korraldatakse nn avalikke kuulamisi, mille käigus saavad oma arvamuse öelda välja erinevad asjassepuutuvad huvirühmad.
Opositsiooni kaasamiseks peame vajalikuks muuta riigikogu kodukorda viisil, mis ei võimaldaks riigikogu enamusel seaduseelnõusid tagasi lükata enne muudatusettepanekute tegemist.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
08. April 2008, 17:01
Otsi:

Ava täpsem otsing