Aprillisula toob pronksist eelarve

Eelmise nädala lõpus murdus Andrus Ansipi kivistunud naeratus ning peaminister lubas riigi tulude alalaekumisest kohe ja kiiresti järeldused teha.

Uue nädala alguses oodatigi valitsuse reaktsiooni. Negatiivne eelarve jäi aga tulemata. Selle asemel kuulas valitsus Ansipi ebamäärast heietust kulude külmutamisest, mis võivat iga hetk taas sulale pöörduda.

Padari otsusekindlast ilmest oli abi vaid sedavõrd, et ministritelt telliti kulude 7-9protsendilise kokkuhoiu teemal kodukirjand, mis kedagi tegelikult millekski ei kohusta.

Pärast on igaühel sada põhjendust, miks külmutusest midagi välja ei tulnud.

Äripäeva arvates jääb kulude külmutamisest väheks. Küll aga pakub Äripäevale huvi, miks peaminister sedasi talitab. Kui raha ei ole, siis selle eitamine ju rahakotti ei täida. Kindlasti mõistab seda ka Eesti peaminister. Millest siis kõik need ümbernurgajutud?

Kummalise käitumise motiivide üle mõtiskledes tuleb pähe palju huvitavaid mõtteid. Kui hirm lisaeelarve ees ei pärine just okupatsiooniaegsest rusuvast lapsepõlvest, võib selle taga olla näiteks soov mängida teadlikult konfliktile.

Eesti poliitilistes menuettides on keerukamaidki figuure tantsitud. Milleks aga norida tüli, kui sellest tõenäoliselt head nahka ei tule?

Siiamaani on kõik osapooled proovinud kulukärpeplaane pika hambaga ja vastumeelselt. Ükski partei ega minister ei tundu ses asjas eriti vastutulelik, keegi ei paku: "Võtke minult! Mulle pole raha vaja!"

Poliitiku õnn peitub ju siiski mammonas, tema käte vahelt läbi voolava rahajoa jämeduses. Rahajagamine on populaarne.

Stopp. Kui Ansip just uut koalitsiooni ei igatse (mis ei pruugi samuti vale olla, valitsuses aina samu nägusid vahtides võib ruttu tüdineda), võibki just populaarsus teda närviliseks muuta. Eks seda ole varemgi üteldud, et praegune valitsus juhib Eestit arvamusküsitluste järgi. Saavad piloodid mõõteseadmete abil pimesi lennatud, ei tohiks see ka valitsusjuhilgi üle jõua käia.

Sel juhul muutub mõistetavaks, miks Ansip raskeid otsuseid päevapealt teha ei usalda. Mida valijad sellest ikkagi arvavad? Kumb meeldib Reformierakonna reitingule rohkem: kas kõva käsi ja tahtejõud või leebe lähenemine palkadele? Oh, kuidas nüüd pronkssõdur ära kuluks... too teine või tagasi. Vabaduskella teisaldamine vist ei sunniks inimesi eelarvet unustama ja Vabaduse väljaku teisaldab Savisaar niikuinii.

Ainult ajakirjanike elu läheb sedaviisi keeruliseks. Kui oleks vaja kommentaari Eesti edasise arengu kohta, kellelt seda siis ikkagi küsida: peaminister Andrus Ansipilt, varipeaminister Mart Laarilt või pärispeaminister Karin Niinaselt, kes TNS Emori rooli hoiab?

Autor: ÄP