Dilemma: beebi või töö?

Kas kiiresti tööle tagasi või jääda lapsega koju - selle otsustamiseks arutlegem nii ema kui ka lapse vajaduste üle. Eelkõige lähtun ma lapsest kui nõrgemast ja kaitsetumast poolest.

Väikelaps vajab oma arenguks ema või kellegi teise täiskasvanu lähedust nagu õhku - tema käte puudutust, pilgu soojust, hääle kõla - sellest loeb laps välja tema jaoks elutähtsa emotsionaalse sõnumi. Kui palju jätkub emal lapse jaoks aega füüsiliseks kohalolekuks ja kui palju õhkub ema ja lapse interaktsioonidest armastust ja hoolivust, sellest sõltub lapse baasiline turvatunne ja eneseväärtuse tunne, mis saadab teda kogu elu. Lapse aju kasvab kuni teise eluaastani väga kiiresti.

D. Goleman toob oma raamatus "Sotsiaalne intelligentsus" uuematele neuropsühholoogilistele uuringutele toetudes välja, et uute ajurakkude kuju ja rakkudevaheline võrgustik kujuneb välja lapse isiklikest sotsiaalsetest kogemustest sõltuvalt. Mitte miski ei korva ema (või teiste lähedaste) pühendunud suhtlust lapsega, kõige suurem kahju võib tekkida just väga noores eas.

Laps on juba enne sündimist isiksus ja nii tulebki teda kohelda. Kahepoolne emotsionaalsete sõnumite süsteem lapse ja ema vahel kujundab tema eluliini, mille kaudu laps rahuldab oma esmased suhtlusvajadused. Siit areneb välja tema emotsionaalne ja sotsiaalne võimekus.

Seega on lapse jaoks eluliselt tähtis, et keegi oleks tema jaoks tõeliselt olemas. Tavaliselt on selleks ema, kuid võib olla ka isa, vanaema või keegi teine lähedane täiskasvanu.

Ema ja lapse side on eriliselt energeetiline, mida tavaliselt naudivad mõlemad pooled. Kui ema kiirustab tööle, jätab ta ennast millestki kordumatust ilma. Kuid mõnikord on see suhe häirunud ja ema ei tunne lapsega olemisest täit rõõmu. Siis tuleks uurida, milles on asi, ja lahendada õiget probleemi. Põhjuseid võib olla mitmesuguseid: sünnitusjärgne stress, vähene valmisolek emaks olemiseks, rasked suhted perekonnas, majanduslikud põhjused, ema mure ja ärevus teiste asjade pärast jm.

Noored emad tahavad tihti minna kiiresti tööle, sest neil on hirm rongist maha jääda (kaotada kvalifikatsioon, hea töökoht, karjäärivõimalus). Tegelikult pole see viimane rong, järgmine rong tuleb jälle. Ja üldse - viimane rong on see, mis viib meid Toonela teele, sinna ei hiline me niikuinii. Elu pakub meile ikka ja jälle uusi võimalusi ja valikuid.

Tähtis on prioriteedid paika panna ja endaga kokku leppida, millele pühenduda - aeg antud lapsele pühenduda ja aeg antud tööd teha. Kindel tee oma elu rõõmutuks muuta on see, kui oled lapsega kodus ja närvitsed karjääri pärast või istud tööl ning muretsed lapse pärast, st ei pühendu kummalegi. Hea ema on õnnelik ema.

Meie muutuvas ajas töökohad tulevad ja kaovad, firmad tõusevad ja langevad, kuid iga laps on ainukordne ja alustab oma elu just nüüd. Lapsele on parim, kui ema (või isa) saaksid olla temaga vähemalt kahe esimese eluaasta jooksul kodus. Kui see mingil põhjusel pole võimalik, oleks hea hõivata keegi teine lähedane täiskasvanu perekonnast.

Lapsehoidja võiks mängu tulla sel ajaperioodil vaid lühikest aega, et anda emale-isale aega väikeseks puhkuseks ning hädapärasteks käikudeks.

Autor: Tiiu Saks