Mõistuse ja tunde väär vastandamine

Hariduse üks eesmärke on õpetada maailma ja inimesi liigendama. Seda tehakse mõistete abil, mis jaotavad maailma kaheks: õigeks ja vääraks, heaks ja halvaks, valgeks ja mustaks.

Platonist ja Aristotelesest alates kujutab haritud pool inimkonnast ette, et inimeses eksisteerib eraldi ratsionaalne ja emotsionaalne pool, kusjuures üks pool on parem kui teine. Mõistus, arukus või intellekt juhib tundeid, maandab pingeid, kontrollib viha, surub maha kirgesid jne. Isegi peaajus oleks kaks ajupoolkera, üks on üks (vasak) on ratsionaalne, teine (parempoolne) on emotsionaalne. Siia kuulub ka teadmine, et mehed on ratsionaalsed ehk mõistuspärased ja naised emotsionaalsed ehk (?) "mõistuspäratud".

On jumalaselge, et naise kohta ei saa nii öelda. Kui aga üks vastandite paar on vigane, kas siis ei ole väärad ka teised. Teksti kirjutan praegu akna all, ja ma küsin endalt, kas aknast paistev maailm on must-valge. Võin öelda, et ainult laternapostid on mustaks värvitud ja rohkem musta polegi, küll on valget (maja), aga siiski ei ole must-valget rohkem kui 10% minu vaateväljas; prevaleerib hall taevas ja roheline mets. Siit ma teen järelduse, et maailm on tegelikult värviline ja must-valge maailm on vähemuses.

Võtame ette tõsisema väite: mehed on ratsionaalsed ja naised emotsionaalsed. See on tüüpiline stereotüüp, mis aga ei vasta tegelikule olukorrale. Isiklikult ei tunne ma ühtegi naist, kes ei oleks mingil moel ratsionaalne, ja samamoodi ei ole mu tutvusringkonnas ühtegi meest, kes ei oleks emotsionaalne. Meeste emotsionaalsus avaldub kas või selles, et nad teevad mitmeid kordi rohkem autoõnnetusi kui naised. Ratsionaalne olend peaks ju oskama õnnetustest kõrvale hoida.

Siit koorub välja üks huvitav vastuolu abstraktse ja konkreetse vahel. Nii tunduvad mehed mullegi abstraktselt ratsionaalsemad kui naised ja naised tundelisemad kui mehed. Paraku ei saa mu abstraktne teadmine toetust elust endast, kus mõistlikke naisi tundub olevat rohkem kui mehi.

Tegemist on probleemiga, mis tuttav ülikoolilegi. Raamatust pärinev skemaatiline psühholoogia ei pruugi töötada reaalsuses. Elus tegelikult ei ole selliseid lahterdusi ja klassifikatsioone, mida õpetatakse koolis või ülikoolis. Mina ei ole muidugi esimene, kes sellest kirjutab. Nii kirjutas sellest juba Leibniz (1690): teadusuuring on kui ookean, kus ei ole katkestusi ja piire. Ehk tuleks olla ettevaatlik korrapäraste skeemide esitamisel. Tänapäeva teadus alles püüab navigeerida ookeanil, kus sahtlid puuduvad; kaua aega on omas tiigis hulpinud ka psühholoogia.

Julgeteks seilajateks võõral merel on kaks psühholoogi, Herbert Simon ja Daniel Kahnemann, kes said Nobeli preemiad majanduses (psühholoogias ei anta Nobeli preemiaid). Omas raamatus "Models of My Life" ("Minu elumudelid") rõhutab Herbert Simon, et suurem jagu inimesi on ainult osaliselt ratsionaalsed ning toimivad tegelikult emotsionaalselt või isegi irratsionaalselt. Ta kutsub üles vaatama inimest realistlikumalt ja mitte omistama talle iga hinna eest puhtalt loogilist mõtlemist.

Vahemärkuse korras ütlen, et "naiselik" mõtlemine ongi tegelikkusele enam vastav kui formaalne "meeste" mõtlemine. Simoni järgi tuleb tunnistada endale, et otsustamisel ei jätku lihtsalt jõudu. Kui kaalutleda läbi kõik variandid, siis selleks ei jätku ei aega ega raha. Ehk on nii, et igas otsustamises, sh naise valikus, mängivad tunded suurt rolli ja mõistuse osa võib jääda tagasihoidlikuks. Ja mis ongi hea!