Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Säästaks raha lennuks Kuule?

Herdis Ojasu 09. aprill 2008, 00:00

Nii paljud inimesed on mulle andnud midagi endast või olnud mulle tähtsad, ilma et nad ise oleksid seda teadnud. Ma olen alati arvanud, et me elame vaimselt sellest, mida teised meile kingivad meie elu tähendusrikkamatel tundidel. Need tunnid ei kuuluta oma tulekust, vaid saabuvad ikka ootamatult.

A. Schweitzeri "Mälestused lapsepõlvest ja noorusest", 1924

Minu vanem tütar sai mõne kuu eest kaheksateistaastaseks.

Suur ja muidugi kauaoodatud päev ühe lapse elus. Talle tähendab see palju, meie, vanemad, aga teame, et palju olulisemaid hetki ja aastaid on tegelikult ees. Pikk ja vastutusrikas elu täiskasvanuna, kaasas pagas, mis koosneb suuresti meie antud teadmistest, hoiakutest ja väärtushinnangutest.

Nii mõtisklesin ma mõnda aega enne tema sünnipäeva ja tundub, et unustasin ühe olulise nüansi seoses lapse sünnipäevaga - sünnipäevakingi. Mitte et ma midagi kinkinud poleks, ma kinkisin talle osa tema suveks planeeritud reisi rahast, eeldades, et teise osa korjab ta ise taskuraha kõrvale pannes või enne reisi pisut töötades. Nüüd aga tundub mulle, et ma ei olnud seda kingiteemat käsitlenud ehk piisavalt tänapäevaselt ja moodsalt, või tegi seda ehk liig erineva hoiakuga.

Paljud tema eakaaslased said ja saavad täisealiseks pärast teda ja nüüd on järjest olnud põrutavaid sünnipäevi eelkõige põrutavate kinkidega. Aktsepteerides täielikult eri arvamusi ja hoiakuid, tahan oma mõtteid teiega jagada.

Need põrutavad kingid, mis mind seda teemat käsitlema sunnivad, on kunstrinnad, sajad tuhanded kroonid, autod ja laptop'id, mille hinnad küünivad samuti mõne kasutatud auto tasemele, ja muu selline kraam. Mis võib mõlkuda nende lastevanemate peas, kes oma täisealiseks saavale järeltulijale selliseid kinke teevad? Et kas: meie lapsed on seda väärt, või: see raha on ju köömes, või: tea, kulla laps, sind ootab ees ilus elu, kus sa saad endale kõike seda lubada.

Asi ei ole ju tegelikult niivõrd kingituse summas, kuivõrd kingituse mõttes. Kas selliste kinkide saaja peab kord hakkama saama palgaga kümme tuhat krooni, eluga üürikorteris või igapäevase tööga pangalaenu tagastamise järjepidevust garanteerides? Ilmselt mitte.

Muidugi - miks ma ei võiks oma lapsele rohkemat lubada, ja no tegelikult ju võingi, kuid mina kardan tema pettumust elu ees, kus mind pole enam tema tisse kohendamas ega uut autot soetamas. Ka läpaka annan talle oma vana ja endale ostan uue ja nii ka kahekümne aasta pärast. Ja seda eelkõige põhjusel, et tal oleks olemas kõik, mis vajalik, mitte kõik, mis võimalik. Maksimaalse võimaliku peab ta suutma endale tagada omaenese tarkusega, sellega, mis mina olen andnud, ja sellega, mis ta ühiskonnalt ning ka koolilt endale sobivana on otsustanud mõistusesse talletada.

Ajad muutuvad. Minu vanemad said kooli lõpetamise puhul elu esimesed käekellad, minu eakaaslased said tavaliselt ehteid, kusjuures mitte kuld-, vaid hõbeehteid. Minu vanema tütre eakaaslased siis enamasti võimsaid ja rahakaid tarbeesemeid ning selles valguses ootan huviga, mis juhtub seitsmeteist aasta pärast, kui täisealiseks saab Roberta. Mille põrutavaga võiks siis elluastujat premeerida? Lend kuule?

Aga ei - ma ei hakka praegu koguma raha lennuks kuule seitsmeteist aasta pärast. Lähen hoopis antikvariaati ja otsin üles näiteks Albert Schweitzeri raamatu "Aukartus elu ees", et teha talle kingitus, tagamaks üht väga väärtuslikku hoiakut täiskasvanulikuks eluks.

Las loeb, seni kuni teised lendavad. Pikk elu on veel ees.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:45
Otsi:

Ava täpsem otsing