Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ühinguõigus vajab uuendusi

Kalle Pedak 09. aprill 2008, 00:00

Paljudes Euroopa riikides on äriühingute asutamine, aktsiate ja osade omandamine, investeeringute tegemine äriühingutesse välisinvestori poolt märksa lihtsam kui Eestis. Siit tulenevalt tuleks kriitiliselt mõelda, kas meie praegune äriseadustik vastab maailma mastaabis tänapäevastele nõuetele.

Äriseadustikku on pärast selle loomist kolmteist aastat tagasi korduvalt muudetud, märkimisväärseimad muudatused jõustusid 2006. aasta alguses. Kahjuks ei ole eriti järgitud mujal maailmas toimunud muudatusi ühinguõiguse arengus ja praktikas. Oleme rääkinud palju Eesti liberaalsest majandusmudelist ja unikaalsest maksusüsteemist ning lootnud, et need iseenesest meelitavad välisinvestoreid. Me ei ole aga mõelnud, kui tänapäevane, atraktiivne ja liberaalne on meie ühinguõigus ja eelkõige äriseadustik. Investorite ligimeelitamise konkurents on täna maailmas kõva ja siin ei ole olulised mitte ainult tulumaksu määrad, vaid ka ühinguõiguse ja teiste õigusharude konkurentsivõime.

Euroopa Liidus on tänaseks kehtestatud ühinguõiguse valdkonnas kolmteist olulist direktiivi ja määrust. Peetakse oluliseks, et Euroopa Liidu ühinguõigus areneks efektiivsemaks, konkurentsivõimelisemaks ja vähendaks ettevõtlusele asetatud tõkkeid. Selle üks tulemus on äsja jõustunud piirideülese ühinemise võimaldamise direktiiv (2005/56/EÜ). Nüüdsest saab ühendada näiteks Rootsi aktsiaseltsi Eesti osaühinguga või vastupidi.

Võib öelda, et pea kõikides Euroopa riikides on viimastel aastatel kas juba kehtestatud või vastu võtmisel ühinguõiguse radikaalsed muudatused eesmärgiga parandada riikide konkurentsivõimet.

Teatavasti kehtib Eestis küllaltki jäik aktsia- ja osakapitali regulatsioon: on kehtestatud miinimum- ja maksimumkapitali nõuded, kusjuures miinimumkapitali suurus peab olema vähemalt 9 maksimumkapitalist. Et suurendada aktsiakapitali üle maksimumkapitali, tuleb muuta põhikirja.

Aktsiakapitali regulatsiooni on peetud võlausaldajate kaitse abinõuks, kuid võlausaldajad pole ju huvitatud mitte aktsiakapitalist, vaid oma nõuete rahuldamisest. Ja selles mõttes on palju olulisem äriühingu netovara. Aktsiakapitali suurus ei pruugi näidata tegelikult seda, kas äriühingul on majandustegevuseks piisavalt vara.

Paljud Euroopa riigid on asunud reformima oma aktsiakapitali puudutavaid sätteid. Miinimum- ja maksimumkapitali sidumist 9 määraga ega maksimumkapitali eraldi määratlemist ei peeta enam otstarbekaks. Soomes on mindud veelgi radikaalsemas suunas ja aktsiaselts (Soomes ei ole muide osaühinguid) ei pea enam üldse määratlema põhikirjas oma aktsiakapitali suurust. Sellisel juhul eeldatakse, et tegemist on miinimumaktsiakapitaliga.

Praegu saab Eestis investeerida aktsiaseltsi ja osaühingusse sisuliselt ainult aktsia või osakapitali suurendamise vormis. Netovara nõuete täitmiseks ei ole samuti sisuliselt muid võimalusi kui suurendada aktsiakapitali ja kasutada ülekurssi.

Soomes võidakse tänapäeval aktsiakapitali suurendada ilma, et samas suurendataks aktsiate arvu. On võimalik ka teha investeering aktsiaseltsi selliselt, et osa märgitud aktsiate eest makstavast summast kantakse nn. investeeritud omakapitali reservi. Soome uue aktsiaseltsiseaduse järgi ei ole enam ülekursi reserv, kuna ei ole aktsiate nimiväärtust, ega ka reservkapitali, kuna ka selle jaoks vajadus puudub.

Netovara nõuete taastamiseks kasutakse Soomes tihti aktsionäride poolt nn. allutatud laene. Tegemist on osaniku laenuga äriühingule olukorras, kus netovara nõue ei ole säilinud, mis kuulub tagasimaksmisele viimases järjekorras. Sarnane säte kehtib ka näiteks Rootsis ja Saksamaal. Eesti seadus aga allutatud laenu ei tunne.

Eestis on teadupärast lubatud vaid nimiväärtusega aktsiad, kusjuures aktsia miinimumnimiväärtuseks on 10 krooni. Võib diskuteerida, et kas 10 krooni on just sobiv määr . Näiteks Soome börsil on aktsiate nimiväärtused sageli alla 10 krooni, Nokia Oyj oli enne nimiväärtuse kaotamist nimiväärtus näiteks 8 krooni. Teisalt on rahvusvaheliseks trendiks hoopis nimiväärtuseta aktsiate võimaldamine. Viimasele teele on läinud muuhulgas Soome, Rootsi ja Suurbritannia.

Osade võõrandamise lepingute notariaalset tõestamist ei peaks ma tänapäeval samuti enam vajalikuks. Kui näiteks Suurbritannias või Ameerika Ühendriikides paiknev äriühing soovib võõrandada või osta Eesti osaühingu osa, siis jällegi tuleb teha samad toimingud dokumentide notariseerimiseks ja kogumiseks ning ilmuda ise või esindaja näol Eestisse notari juurde, et allkirjastada eesti keelne müügileping. Alternatiiv on siin küll osade kandmine väärtpaberikontole, mis võimaldab sõlmida küll ingliskeelset müügilepingut, kuid samas dokumendid tuleb ikkagi notariseerida ja tõlkida, nüüd küll mitte notari jaoks, vaid väärtpaberikonto avamiseks.

Äriseadustiku järgi on oma aktsiate omandamine Eestis sisuliselt keelatud. Võimalik on see ainult siis, kui aktsiaseltsile kuuluvate aktsiate nimiväärtus ei ületa 1/10 aktsiakapitalist ja aktsiaselts peab võõrandama need 1 aasta jooksul. Välismaal on oma aktsiate omandamine tavapärane tegevus.

Kuigi Euroopa Liidu riikides on suund ühinguseaduse liberaliseerimiseks, siis väikeaktsionäride kaitse osas reeglina järeleandmisi ei ole tehtud. Eestis on aga olukord vastupidi, s.t äriseadustiku sätted on muidu konservatiivsed, kuid väikeaktsionäride seisund enamusaktsionäri silmade läbi liberaalne, s.t väikeaktsionäridel on palju vähem õigusi kui tema saatusekaaslastel mujal Euroopas. Heaks näiteks on siin väikeaktsionäridel puuduv õigus nõuda suuraktsionärilt aktsiate väljaostmist.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:28
Otsi:

Ava täpsem otsing