Eesti Energia börsile? Pigem ei

Kui eelmisel nädalal jõudis avalikkuse ette teade sellest, et kuskil arutati Eesti Energia aktsiate börsile viimist, polnud see esimene selline teade läbi aegade. EE või selle osade erastamine on 15 aasta jooksul olnud ikka tõsiselt päevakorras või siis lihtsalt proovipallina õhku visatud mõttena aeg-ajalt üleval. Kuid nii üks kui ka teine idee pole avalikkuses kunagi kuigi tugevat toetust võitnud.

Pärast seda, kui Narva Elektrijaamad ja Eesti põlevkivivarud viis aastat tagasi üle noatera pääsesid sattumast Enroni pankrotivara hulka ja seejärel jumal teab kellele, ei ole EE varade võõrandamisest ükskõik missuguses ulatuses avalikkuses juttu tehtud - energeetika on selleks liiga hell teema. Meil pole gaasi ega naftat, kuid meil on oma elekter ja see oma on andnud meile kindlust: juhtugu mis tahes, aga oma elekter on meil olemas!

Võib kindel olla, et ka nüüd ei sisenda õhku visatud proovipall enamikule rahvast mingisugust usaldust, kindlustundest rääkimata. Inimesed on elektri küsimuses erakordselt tundlikud. Piimatoodete mõnekümne protsendi suurune hinnatõus neelati üsna kergelt alla, 11% suurune tarbijahindade tõus samuti, aga 10% suurust elektrihinna tõusu kahe aasta peale niisama lihtsalt alla ei neelatud. Seetõttu ei ole EE aktsiate turuleviimise mõttega (kui see välja käiakse) kaasnevat reaktsiooni raske aimata. Domineerima hakkab seisukoht - jälle tahab keegi elektritootmist või müüki oma kätte saada, et siis monopoolset seisundit ära kasutades raha kokku ajama hakata.

Ja kuidas sa hing vastupidist tõestadki. Aktsionärid tahavad ju dividende või vähemalt kiiret aktsia hinna tõusu, aga madala elektrihinna juures ei saavuta kumbagi. Aga odavast ja stabiilsest elektrihinnast on ju huvitatud kõik peale eraomanikest tootjate või müüjate. Odav elekter on majanduse konkurentsivõime üks tegur. On ilmne, et kuni pole lahendatud Eesti tootjatele võimalikult soodsa hinnaga elektri saamise probleem, ei tule tootjate poolt EE aktsiate turule viimise toetuseks kuigi palju hääli. Üldse on peale mõne kitsa huvigrupi raske näha neid, kes võiks kogu EE aktsiate börsile viimist toetama hakata.

Näiteks, kel millist kasu võikski olla sellest, et ülekandevõrgu aktsiad on turul? Või vastupidi, kes kaotab selle pärast? Kaotajaid ilmselt pole, sest isegi ainuke kaotaja - riik - võidab loobutud dividendid tagasi majanduse suurema konkurentsivõime kaudu.

Eraomanikel selline lohutus puudub. Seevastu on neil seaduspärane ootus normaalsele teenistusele, mistõttu pole neil muud teed, kui hakata survestama tariife, et tagada endale normaalse suurusega dividende. Jutte kulude täiendavast kokkuhoiust ei tasuks siin eriti tõsiselt võtta. Ja ega jaotusvõrgu osas olukord kuigi palju parem ole. Kokkuvõttes jõuaks me aga üsna pea vana tõe äratundmiseni: riiklik monopol on halb, kuid eramonopol veel halvem.

Elektritootmisega on aga olukord mõnevõrra teistsugune - ehk sünnib mõni uus elektrijaam börsiettevõttena, kui ei otsustata mõne teise skeemi - neist puudust pole - kasuks. Nii näiteks on suure elektrivajadusega ettevõtted Soomes ehitanud ja ehitavad ka praegu odava elektri saamiseks kasumit mittetaotlevaid elektrijaamu, kus dividendide maksmine omanikele ei tule kõne allagi. Ka Rootsist on aeg-ajalt kostunud juttu, et ettevõtjad pole ebastabiilse energiaturuga rahul ja mõtlevad turuväliste elektrijaamade rajamisest, et saada võimalikult odava ja stabiilse hinnaga elektrit.

Eestis, kui kõrvale jätta Narva jaamade erastamise aeg, pole erilist tüli elektritootjate ja suurte tarbijate vahel olnud, kuid ikka tänu sellele, et EE aktsiad on riigi omandis. Vast ongi nii ikkagi parem.