Mosese leiab sünagoogist

Suurem osa Eestis avatud rahvusrestoranidest ajab läbi säästlike vahenditega restoraniks kohandatud ruumides, mõned keldris, mõned väsinud äärelinnamajas. Midagi tagasihoidlikku otsisin ka Karu tänavalt, nii et esialgu ei leidnud restorani üleski - lihtsalt ei taibanud sünagoogi sisse astuda.

Pisut lagedat betooni, kerged tekstiilid, valged laudlinad, tekstiiliga kaetud toolid - mõõdukalt pidulik, tagasihoidlikult moodne. Pika põllega kelneril on peas rahvuslik pigimüts ja kohe restorani kõrval klaasseina taga on juudi pood.

Pühakojas asuv söögikoht äratab aukartust. Muidugi on Moses koššer-restoran või koššer-toidu restoran: koššeriks peetakse vaid seda toitu, mis on valmistatud kooskõlas juudi toiduvalmistamise traditsiooniga. Heebrea keeles tähendab see sobilikku - mida süüa, mida mitte süüa, kuidas toitu säilitada ja kuidas seda valmistada. See on tooras kirja pandud. Tooras on kokku 613 käsku ja nendest umbes 50 on seotud koššeriga.

Menüü teeb lühikese sissejuhatuse, mida koššer tähendab. Muidu on see nagu ikka restoranis: suupisted, salatid, supid, praed, magustoidud, veinid ja muud napsid. Jookidest oli kõige põnevam palinka, ikka koššer, nagu menüü kinnitab. Valida oli aprikoosipalinka ja ploomipalinka vahel. Veine pole palju, aga valik on olemas ja majavein on mõnus.

Ainuke, mis puudub, on sealiha. Menüüs on nii Euroopa juutide toidud kui ka Iisraeli road. Eelroaks valisime Euroopa poole pealt kuulsa gefillte fisch'i - täidetud kala, mida serveeriti salati ja mädarõikaga ning ahjus küpsetatud baklažaanid Baba Ganuš thina'ga, Iisraeli moodi. Esimest rooga olin ennegi söönud, teadsin, mida oodata. Erilisi üllatusi ei olnud, aga mõlema roa maitsed olid puhtad ja selged, tasakaalus ja vaoshoitud.

Pearoogadest sai järgi proovitud guljašš ja võikala taas thina-kastme ja kuivatatud puuviljadega valmistatud riisiga. Oleks tahtnud siiafileed, aga seda ei olnud. Muidu suhteliselt tavalise guljaši tegi huvitavamaks serveerimine: see toodi lauale tatraleiva sees. Keskmisest suurem tatrakukkel on seest õõnestatud ja guljašiga täidetud. Juurde serveeritakse lihtsat kurgi-tomatisalatit. Maitselt ületas võikala guljaši, koguselt oli vastupidi: suurest lihakastmega täidetud kuklist jätkuks kahele kõhnema isuga sööjale, kala seevastu oli pigem eelroa suurune. Nii et lauanaabri kala oli ammu otsas, kui mina oma kukli ja lihakastmega alles poole peal olin.

Toitu ei tohi narrida, taldrik tuleb tühjaks süüa, õpetati mind lapsepõlves. Pühakoja-restoranis tuli vanaema õpetus meelde, oleksin tahtnud olla tubli ja kõik ära süüa, aga guljašikausike ehk kukkel käis üle jõu.