Märgised avaldavad tootjale tunnustust

Artikkel

- Uudised
- Ain Alvela
- 15. aprill 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Märgised avaldavad tootjale tunnustust
Eesti omad kvaliteedimärgid, olgu siis tootjate, tarbijate või nii ühtesid kui ka teisi ühendavate katusorganisatsioonide väljatöötatud, on poeletil pilgupüüdjana ja ostuotsuse kallutajana seda olulisemad, kuivõrd Eestis puudub rahvuslik ökomärgis, mille kasutamisel oleks arvestatavat tolku ka piiri taga.
Küll aga on meil terve ports märgiseid, mis väljendavad toote mingi kriteeriumi erilisust või eriti kõrget kvaliteeti, kuigi on mõeldud peaasjalikult siseturule.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) ja Eesti Toiduainetööstuse Liidu väljaantavatele märkidele lisaks on tootjad või müüjad ise loonud terve hulga märke, nii et nende kokkulugemisega on tükk tegemist.
Jääb mulje, et eesmärk on igale saiale või pelmeenipakile mingi märk peale sokutada. Kas just päris nii, aga rohkem või vähem subjektiivsed on need märgid ja tunnustused kõik, õhutades tootjaid siiski kodumaise tooraine kasutamise, ökoloogiliste tootmismeetodite rakendamise ning tervisliku toidukraami valmistamise suunas liikuma.
Põhiliselt uute toodete tunnustamisele suunatud mainemärkide sarja Parim Eesti Toiduaine annab välja Eesti Toiduainetööstuse Liit.
Toiduliidu juhataja Sirje Potisepp märgib, et toidumärk Parim Toiduaine mõjub eelkõige siseturu tarbijatele.
Tootjale märgist tõusvat kasu iseloomustades tõdeb Potisepp, et ennekõike tähendab see firmale tunnustust ja positiivset tähelepanu.
Küsimustele vastab Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepp.
Millist kasu annavad parima toiduaine märgid eri huvigruppidele?
Märgid aitavad tarbijal orienteeruda toidupoodides sadade ja tuhandete toodete seas, mitmekesistavad valikut, jagavad ostjale infot toote kvaliteedi ja päritolu kohta.
Ettevõttele tähendab märk tunnustust ja positiivset tähelepanu. Tänu konkursi võidule tunnustatakse tegelikult kogu ettevõtte kollektiivi, sest tootearendus ja müük on meeskonnatöö. Lisaks toob märk esile ettevõtte innovaatilisuse ning innustab toidutootjaid aktiivsemalt tegelema tootearendusega - konkureerimine tekitab võistlusmomendi ja kokkuvõttes võidab sellest tarbija.
Kampaania ajal võimaldab märk toodetele parema väljapaneku. Silmatorkavad asukohad poeriiulitel võimaldavad tarbijatel need tooted paremini üles leida ja seeläbi suureneb nende läbimüük.
Suust suhu ja kõrvast kõrva liikuv soovitus - aga mulle see või too asi küll väga meeldis - kehtib ka tänapäeval. Eeldatavasti tagab märk ka tootele pikema elutsükli.
Kindlasti tuleb mainida, et märk iseenesest ei ole väärtus omaette. Tootjad hakkavad pakenditele märke kandma vaid siis, kui selles nähakse kasu tarbija jaoks. Ehk teisisõnu - kui tarbija hakkab toidumärkide järgi teadlikult tooteid valima.
Kuidas toimub konkursil toodete hindamise protsess ja kui palju selles on subjektiivsust?
Tooteid hindab sõltumatu ekspertidest koosnev komisjon, kuhu kaasatakse toiduspetsialiste, toitumisteadlasi, kokki, treenereid, avaliku sektori, järelevalveasutuste ja tervisekaitsespetsialiste, kutseõppeasutuste ja kõrgkoolide toidueriala õppejõude.
Eelnevalt läbivad hindajad TTÜ toiduainete instituudi professori Raivo Voki koolituse.
Kõigepealt valitakse eelkomisjonides välja alagruppide (piima-, liha-, kala-, pagaritoodete jt) võitjad - hõbemärgid. Seejärel valib komisjon välja alagrupivõitjatest parimad, kes saavad märgid Parim Toiduaine ja Parim Toit Tervisele. Eelnevalt küsitakse kirjalikult arvamust toitumisspetsialistidelt alagrupis Parim Toit Tervisele konkureerivate toodete osas.
Hinnatakse toote välimust (näiteks märgistuse nõudeid), lõhna, konsistentsi, maitset, uudsust ja tervislikkust.
Teatud subjektiivsus on komisjonide otsustes ilmselt olemas, kuid siiralt loodan, et kutsutud inimesed suudavad valikuid teha hindamiskriteeriumide alusel, mitte lihtsalt - meeldib, ei meeldi.
Kuivõrd oleneb parima toiduaine tunnustuse saamine uue toote turuletoomisega kaasneva reklaamikampaania mastaapsusest?
Üks asi on reklaamikampaania, teine asi toote sisu ja tarbijate eelistused.
Väidan, et ükski tarbija ei hakka pelgalt reklaamikampaania pärast üht või teist toodet eelistama - kampaania kinnistab kaubamärgi, kuid tootel peab ka tarbijate jaoks sisu olema.
Kui palju konkursil osalemine ettevõttele maksma läheb?
Eesmärk on, et tootekonkurss majandab end ise ära. Parima toiduaine konkursil osalemise tasu on diferentseeritud toiduliidu liikmete ja mitteliikmete vahel. Keskmine tasu on 2500 krooni
Keskkonnasõbralike toodete ja teenuste märgistamise süsteemide kohaselt tähistatakse teatud nõuetele vastav toode või teenus ökomärgisega.
Nagu kõikjal maailmas, on ka Eestis keskkonnateadlike tarbijate arv suurenemas. Kuidas aga edukalt kommunikeerida oma sõnumit sellele kasvavale sihtgrupile? Üks väiksema ebaõnnestumise riskiga võimalusi rohelise turundusega alustajale on liitumine mõne ökomärgise süsteemiga.
Eestikeelses ajakirjanduses on esinenud juhuseid, kus terminid "keskkonnamärk" ja "ökomärk" on võrdsustatud või omavahel segi aetud. Tegelikult on ökomärgised vaid üks liik keskkonnamärgistest. Ökomärke nimetatakse vahel ka rohelisteks märkideks, samuti kasutatakse sünonüümidena sõnu "ökomärgis" ja "ökomärk".
Lisaks suhteliselt väikesele ebaõnnestumise riskile on ökomärgiste kasutamisel veel mitmeid eeliseid.
Tavaliselt on tavatarbijale keeruline selgitada pakutava kauba tervikmõju keskkonnale ja võrrelda konkureerivaid tooteid. Selleks, et ettevõte saaks kogu toote keskkonnamõju kajastava info pakendile trükkida, peab tihtipeale suurendama pakendit, mis omakorda ei ole keskkonnasõbralik.
Arvestama peab, et näiteks toiduainete ja esmatarbekaupade puhul teeb suur osa tarbijaid oma ostuotsuse alles leti ees, enamasti püsti seistes ja pärast väsitavat tööpäeva. Iga toote kohta põhjaliku ülevaate lugemine ületaks ilmselgelt enamiku info vastuvõtu võimet.
Märgis toote pakendil on kui suhtlemisvahend tootja, töötleja, edasimüüja, lõppmüüja ja ostja vahel. Ökomärgis tootel näitab, et selle vastavuse teatud tingimustele on kontrollinud sõltumatu osapool.
Enamiku süsteemide puhul põhineb ökomärgise omistamine toote olelusringi analüüsil, mis uurib toote keskkonnamõjusid, alates tooraine hankimisest kuni toote käibest kõrvaldamiseni. Seega on välistatud ka manipuleerimine turunduses vaid ühe keskkonnasõbralikuna tunduva aspektiga.
Ökomärgiste süsteeme haldavad enamasti riikide valitsused või iseseisvad organisatsioonid, kuid märgi omistamise kriteeriumid on paika pandud koostöös huvigruppidega.
Kriteeriume vaadatakse regulaarselt läbi, et kiirete muudatustega tehnoloogiates kaasas käia. Samas peavad normid jääma piirile, mida on reaalselt võimalik täita.
Vanimaid ökomärke Euroopas on Saksamaa Sinine Ingel, mis on kasutusel juba aastast 1978. Eestis on levinumad veel Euroopa Ühenduse keskkonnamärgisüsteem, mida tema graafilise kujunduse tõttu nimetatakse ka eurolillekeseks, ning üks edukamaid keskkonnamärgisüsteeme - Põhjamaade Luigemärk.
Levinum kohalik märk Eestis on ökomärk, mida väljastatakse rangelt kontrollitud kohalikku päritolu mahepõllumajandustoodetele. Praegu leiab seda märki kõige rohkem teraviljatoodete pakenditelt.
Hetkel kuum