Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mets ei sobi rahajanu kustutamiseks
Riigimetsa majandamise juhtimises toimuvad praegu ümberkorraldused, milletaolisi pole siinmail nähtud sellest ajast, kui metsamajandid reformiti RMKks. Sestap jälgib vähemalt see osa rahvast, kes arvab tajuvat oma juuri Eestimaa laantes ja hiitel, pingsalt seekordse uutmislaine kulgemist.
Ümberkorraldused nõnda suure ja samas ebaloomulikult ebaefektiivselt töötava organisatsiooni värskendamiseks on kahtlemata vajalikud. Ent vajalikud vaid selle piirini, et RMK juhtimine tulemuslikumaks ja riigimetsade majandamine tõhusamaks muuta. Kui aga kokkuhoiule orienteeritud reformi telgitagustes peaks püütama - puidutööstuse surve ja lobitöö tulemusena - raideid oluliselt intensiivsemaks muuta, siis selle vastu peab too eelpoolmainitud metsarahvas seisma viimse jõuraasuni.
RMK juht Aigar Kallas kinnitab kahte asja: et kedagi hoolimatult RMKst lahti ei lasta ning et aastane raiemaht jääb senisega, s.o umbes kolm miljonit tihu, samale tasemele.
Eestimaa Looduse Fondi metsaspetsialist Kaupo Kohv väidab, et kogu reformikava otstarbekuse põhjendamiseks pole avalikkus saanud vähimatki analüüsi ja jutt ebaefektiivsusest on justkui laest võetud.
Ärevaks teeb metsade saatuse üle mõtiskleja aga üldse mitte RMKs toimuv, vaid fakt, et keskkonnaministeerium (KKM) on taas asunud metsaseaduse kallale. Ühe olulisema muudatusena tahetakse kaotada siiani metsade majandamise alustalaks ja nende jätkusuutlikkuse garandiks olnud planeerimise põhimõtet. Selles valguses saab üha selgemaks riigi soov metsast (metsa arvel) järjest rohkem tulu teenida.
Aga just see on asi, mida peaks vältima.