Ärimehed, kelle tööandjaks on surm

Gert D. Hankewitz 18. aprill 2008, 00:00

Kuidas kirjutada artiklit surmast ning inimestest, kellele kurb sündmus, millega igaüks meist ühel hetkel kokku puutuma peab, leiva lauale toob. Tõenäoliselt peab olema viisakas, taktitundeline ning mitte peitma varjatud musta huumorit teksti sisse.

Sellise suhtumisega asusin praeguse loo jaoks uurima, mis inimesi, kes surmaga kokku puutuvad, tiksuma ja ametit hoidma paneb. Peagi taipasin aga, et taoline ettevaatlikus on üleliigne. Tõsiasi on, et inimesed, kelle ülesanne hoolitseda kadunute eest, ei võta oma ettevõtmist millegi erilisena. Bisnis nagu iga teinegi - panga, pagariäri või lilleseadja oma.

Üks erinevusi, mis teisi matuseärimeestest eristab, on see, et viimaste kliendid üldiselt kuhugi ei kao. Mullu suri Eestis 17 548 inimest.

Arvestades, et tavaliste matuste hinnad kõiguvad 5000 ja 12 000 krooni vahel, on matuseäriga tegelejatel omavahel igal aastal jagada vähemalt 140 miljonit krooni.

"Jah, võib küll öelda, et see on äri, mis ei lõpe kunagi," tunnistab Forsius Matusebüroo üks omanik Ülle Kink, kes asus matuseid korraldama oma halva kogemuse ajendil. "Olles ise olnud mitmeid kordi matuseteenuste tellija rollis ja osaledes mitmetel matustel, tundus mulle, et just selle teenuse osutamine ei vasta enam aja nõuetele," räägib ta.

Naise sõnul ei erine töö matusebüroos palju teistest ametitest - inimestele peab pakkuma head teenust, et saada positiivset tagasisidet. Töö on rahulik ning mitte eriti stressirohke.

Kui peaks mõne erinevuse välja tooma, ütleb naine, et matustega tegelevalt inimeselt oodatakse ehk suuremat korrektsust, täpsust ning professionaalsust. "Matuseteenuse osutamisel ei ole võimalik teha vigadeparandust, nagu see on võimalik mõnel teisel alal," mõtiskleb Kink.

Tallinna Matusebüroo üks omanikest Margus Loogna sõnab, et ei kujuta ette, mis võiks panna teda ametit vahetama. "Olen alles 40, ei ole selle peale mõelda jõudnudki," arutleb ta ning lisab, et on seotud tegelikult koguni kolme surmaga seotud ettevõttega. "Üks firma teeb hauapiirdeid ja Kiviraidur teeb hauakive," räägib ta.

Loogna lugu matuseärimeheks saamisel on sarnaselt Kinki omaga lihtne. "Ei, ma ei ole seda ametit pärinud. Töötasin lihtsalt 14 aastat tagasi kalmistul meistrina või juhatajana, kuidas öelda."

Ärimeheks Loogna end ei pea ning leiab, et nood elavad Hispaanias päikeserannikul oma villas. "Selle äriga sinna ei jõua. Eesmärk ei olegi saada püstirikkaks, leib on laual ja see annab võimaluse teha hästi oma tööd," leiab hiljuti 1,3 miljonit krooni kasumit teeninud firma omanik.

Kink lisab, et Eestis on matuseteenus veel väga odav. "Kui näiteks Soomes ja muide isegi Lätis majandab matusebüroo ennast ära ka 10 matusega kuus, siis meie peame tegema 50," ütleb firmajuht.

Küsimusele, kui suur on matusebüroos umbkaudne keskmine palk, vastab Loogna, et see jääb 10 000 kanti kuus (neto). "Tegelikult ei saa ju võrrelda koristajat, tegevdirektorit ja surnuriietajat."

Puust urnide valmistamisega tegeleva firma Bergström Grupi juht Martti Mändma on telefonis positiivselt meelestatud, kui uurin temalt, kuidas urniäriga läheb.

"Ikka tasub ära, Eesti on nii väike maa. Meie äri on tõusuteel ka praegu, see krematoorne komme, ma mõtlen," sõnab ta ning lisab väikese nördimusnoodiga, et pooled inimesed siiski matavad ka veel.

Surma ärina võtma hakkamine oli Mändma sõnutsi puhas juhus. "See on pikem jutt, aga inimesed tulid kokku, mõtlesid selle idee välja ja leidsid, et võib ära teha küll. Turg oli ja on suhteliselt vaba ka," seletab ärimees. Kui küsin, kas see, et kliendid niipea otsa ei lõpe, oli ahvatluseks, ütleb ta, et selline mõte käis peast läbi küll.

Mis motiveerib kaht kahekümneaastast noormeest hakkama surmajärgseteks koristajateks, kelle ülesanne on pärast surma eemaldada sündmuskohalt kõik kehavedelikud, mis lahkunust alles jäävad?

"Enda tutvusringkonnas tulid sellised olukorrad ette ja keegi peab ju sellega algust ka tegema," räägib firma CleanEnd üks omanikest Tavi Põldma.

Pärimisele, kas mees ei karda, et närv üles ütleb, vastab Põldma eitavalt ning lisab, et selle teema kohta sai ka välismaa sarnastelt ettevõtetelt nõu küsitud ja tegelikult Eestis väga palju inimesi nii ei sure ka, et koristama peaks.

Kui rikkaks poisid esimese tegevusaasta jooksul saada tahavad, Põldma vastata ei oska, kuid ütleb, et olenevalt olukorrast on suurema koristamise hind 3000-5000 krooni.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:29
Otsi:

Ava täpsem otsing