Laupäev 21. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Miks tuleb riigikogu valimissüsteemi muuta?

Andrus Saar 18. aprill 2008, 00:00

Aeg-ajalt puhkevad arutelud riigikogu valimiste süsteemi muutmise vajaduse üle, ent eranditult kõik diskussioonid sumbuvad. Miks? Sellele oskab vastuse anda ehk vähegi poliitikast huvitatud inimene. Nüüd on käes järjekordne diskussioon. Mis kehutab inimesi aga sel teemal vaidlema? Kas see, et praegune valimissüsteem premeerib võitjaid liiga palju ja kaotajate positsioon väheneb tuntavalt, või muud põhjused?

Muud põhjused, mis aga eriti ei kosta piisavalt tugevasti poliitilistesse kõrgustesse, seostuvad valijate sooviga kontrollida rohkem oma hääle staatust, mis antud rahvaesindajale riigikogus. Selle lähenemise pooldajad lähtuvad eeldusest, et nii valijad kui ka valitud tegutsevad vastutustundlikult, pooled on informeeritud ja suhtlevad üksteisega. See on n-ö ideaalse kodaniku roll. Ilmselt suurem osa meist soovib, et taoline mudel töötaks ideaalselt. Valija eelistab valimistel teha valiku konkreetsete isikute vahel.

Elu aga näitab, et osa valijaist ei lülitu sügavalt poliitilistesse nüanssidesse ega seadusandlusse. Neid huvitavad üldisemad küsimused, vahendid, millega eesmärkideni jõutakse. Seepärast pooldavad nad n-ö parteimudelit - valija teeb valiku parteide vahel, valijad delegeerivad oma huvide realiseerimise erakonnale. See saab toimida vaid siis, kui erakonna platvorm vastab valija ootustele. Ootusi väljendab avalik arvamus, mida mõõdavad gallupid ja pollingud. Sestap ongi erakondade programmid enne valimisi sarnased - need püüavad väljendada seda, mida elektoraat ootab. Eksisteerib teisigi arusaamu, kuid need jäävad variatsioonidega kahe esimese mudeli vahepeale.

Kolm probleemi, millega valijad igasuguste mudelite hindamisel kokku põrkuvad, seisnevad küsimuses, kuidas need tagavad optimaalsel viisil usalduse ja vastustuse ning informeerituse nii valijale kui ka valitavaile. Milliseid valimisüsteeme välja ka ei mõeldaks, põhiküsimuseks jääb ikkagi vastutus. Meie valimissüsteem ei suuda tagada, et valitud isik ja ka partei vastutavad oma tegude ja nende tagajärgede eest, või on see vastutus väga pika vinnaga (valimised).

Valijal pole võimalik pärida aru riigikogu liikmeilt. Enamiku saadikute seotus valimisringkonnaga on sümboolne - suurem osa neist pole ise saanud otsemandaati, vaid kompensatsioonimehhanism on neid aidanud (erakonna nimekiri). Seetõttu näiteks mõiste "kohtumine oma valijatega" on paljude saadikute jaoks tegelikkuses fiktsioon. Mitte et nad ei käi kuskil kohtumas, vaid et neil puudub valijate otsemandaat.

Küllap see on üks põhjus, miks meie valijail puudub seadusandlik võimalus näiteks saadikut tagasi kutsuda. Vaid nende saadikute puhul, kes on ise täis saanud mandaadi jaoks vajaliku arvu hääli, võiks teoreetiliselt rakendada aruandmise ja tagasikutsumise protseduuri.

Valimissüsteem peaks olema selline, et kordades tiheneks valitud saadiku side ja vastustus valija ees. See parandaks oluliselt poliitilist õhustikku. Viited sellele, et astume alles esimesi samme demokraatia teel, ei kannata kriitikat. Eesti pidi tsentraliseeritud majandusmudelilt, kus puudus koht inimeste vabaks algatuseks ning ka vastutus ja huvi, kähku üle minema turumajanduse mudelile. Ja valijad said sellega hästi hakkama. Need protsessid, mis mujal võtsid aega 30-40 aastat, tehti Eestis ära kümnekonna aastaga. Miks siis Eesti poliitiline eliit ei suuda koos valijatega ajaga kaasas käia ja käituda arenenud demokraatlikule riigile omase poliitilise kultuuri tavade kohaselt?

Iga riigi poliitiline süsteem eeldab, et kodanikud on ausad, maksavad makse ausalt, sest nad mõistavad maksude osatähtsust riigi elus. Ikkagi eksisteerivad kõigis riikides maksuametid ja kohtusüsteem norme ületanute jaoks. Need ametid distsiplineerivad kodanikke tuletamaks meelde ühiseid kohustusi. Niisamuti on ka riigikogu saadikute puhul. Valijate usust, et saadikud käituvad valijate ootustele vastavalt, üksi ei piisa. Ega sellestki, et meedia täidab teatud kontrolli funktsiooni poliitikute üle. Valijail endil peab olema õigus kontrollida, kuidas poliitikud käituvad näiteks valijailt kogutud maksudega või siis eetilises plaanis jms.

Lihtne oleks kasutusele võtta võtta majoritaarne valimissüsteem. See on kindlamaid viise, kuidas tagada otsene side valija ja valitu vahel. Paraku ei mõista valijad samuti sageli, milleks riigikogu on ja millised on need omadused, mida oodatakse inimeselt, keda valitakse riigikogusse. Kui kasutada ühe ringkonna printsiipi, satub riigikogusse päris palju poliitilise ettevalmistuseta inimesi, staare (häältekogujaid). Kujutan ette, kui pikaks muutuvad siis järjekorrad telekanalite uste taga, et vaid mõnda supersaatesse esinema pääseda.

Selle mudeli puhul jääksid välja tagasihoidlikud asjatundjad. Eks praegugi teeb asjatundliku põhitöö ära ehk kolmandik riigikogu liikmeid. Paraku hindab avalikkus riigikogu mitte nende, vaid n-ö lumpeni kaasuste alusel. Riigikogu liikme vastutus valijate ja erakonna ees olgu seotud peamiselt vaid tööga. Inimeste eraelulised seigad, kui need ei välju aktsepteeritud hoiakutest, jäägu väljapoole kritiseeritavat.

Me ei pea enam lõputult ootama, millal poliitiline kultuur muutub adekvaatseks ühiskonna ootustele. Seda protsessi on võimalik seadusandlikult kiirendada. Aeg on sealmaal, et riigikogu puhul arutataks märksa olulisematel teemadel kui kuluhüvitised. Kuluhüvitised ja palk on vaid väljapoole ulatuvad näitekesed riigikogu liikmete vastutuse puudumisest ja mõistmatusest, mis ühiskonnas tegelikult leiab aset.

Võib-olla kujutab kirjutatu endast müüti tõelisest tsiviilühiskonnast, mis on muidugi samasugune unistus nagu kõik utoopiad. Küsimus on, kui lähedal me sellele seisame. Poliitilistest kõrgustest kostvate häälte alusel võib teha järelduse, et väga kaugel. Aga me oleme teel.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:29
Otsi:

Ava täpsem otsing