Näitemäng stereotüüpidega

Lihtne, ent intelligentne ja põnev film "Intervjuu" tuletab meelde stereotüüpide pealiskaudsust ja ekslikkust.

Peaosaliste Sienna Milleri ja Steve Buscemi (viimane on ka teose lavastaja) näideldud film on Hollywoodi kohta ebatavaliselt minimalistlik - tegevuspaik vaid üks korter ning tegelasigi filmi peale kokku napid paarkümmend. Ehk see näitemäng ja lugu, mida mõlemad vaatajale edasi annavad, jõuab publikuni eriefektide, tausta ja teiste toeta. Miller ja Buscemi saavad päriselt näidelda ning noor näitlejatar on kogenud kalale vääriline partner.

Miller kehastab noort näitlejannat Katjat, Buscemi vanakooli tõsist ajakirjanikku ehk endist rindereporterit Pierre'i, kes saadetud lugu tegema, mida ta enda väitel tavaliselt ei teeks ja üldse teha ei taha. Tööülesandeks on intervjueerida järjekordset staarihakatist, kes seebikates mängides tuntuks saanud pigem kehavõlude kui näitlejaandega.

Stereotüüpide küüsis olevad mõlemad tegelased - Buscemi jaoks on iga noor ja võimalik tõusev täht tühikargaja, Miller vastukaaluks suhtub sarkasmi ja skepsisega ajakirjanduse esindajasse - ei tihka näidata päris ennast, sest iial ei tea, kellega ja mis näidendis parasjagu mängitakse.

Nii loobivadki tegelased intervjuu kuuma kartulit üksteisele ning vahetavad õhtu jooksul rolle, et saada seda, mida tahavad - Milleri tegelane olla tõsiselt võetud, Buscemi aga on ikkagi kõmu peal väljas. Pelgalt maine või stereotüübi põhjal teise kohta järeldusi tehes saavad üllatusi kogeda mõlemad.

Film on uusversioon Hollandi filmilavastaja Theo van Goghi samanimelisest filmist, mis jõudis vaatajateni 2003. aastal. Lavastaja plaanis sellest ise uusversiooni teha, ent mõrvati islamiäärmuslase poolt. Austusavaldusena viis Buscemi tema töö lõpule ja kasutas samuti Van Goghi filmidele omast kolme videokaameraga filmimismeetodit.