Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Biokütusele ei ehk võidab mõistus
Biokütuste tootmise propageerijad ei võinud halvimas unenäoski näha, millise džinni nad pudelist välja päästavad.
Toiduainete ülemaailmne hinnatõus, rahvarahutused, kogu ettevõtmise äärmiselt kaheldav eetiline aspekt.
Pluss ehmatavad kalkulatsioonid, et ühe liitri biodiisli tootmiseks kulub keskeltläbi kaks liitrit tavalist diislikütust.
Arvame, et Eestil ei tasu otseselt toiduainete baasil aetavatesse biokütustesse panustada.
Seni on biokütuste tootmist edendanud Euroopa Liidu poolt seatud kohustus, et aastaks 2010 moodustaksid biokütused mootorikütustes 10%.
Ent enam ei ole Euroopa Liidu "vanades" riikides üksmeelt, kas see on ikka mõistlik eesmärk. Ja siis pole ka selleks otstarbeks põllukultuuride toetusi tulemas.
Suurbritannia on kuulamas mõistuse häält.
Peaminister Gordon Brown tahab Euroopa Liitu mõjutada eesmärki ümber vaatama, kui peaks selguma, et põllukultuuride kasvatamine biokütuste tootmiseks tõesti toiduainete hinda üles ajab. Samas on Saksamaa, Prantsusmaa, Taani võrdlemisi jäigal positsioonil, et direktiivi tuleb täita. Sõltub tõenäoliselt sellest, kui suuri investeeringuid on juba jõutud biokütuste tootmiseks teha.
Eestis on suurim projekt maikuus käivitatav Paldiski Biodiesel, millel on õnneks ka taganemistee olemas: nad võivad hakata ka toiduõli tootma, kui selle hind ja nõudlus edasi kasvavad. Nemad võtavadki asja rahulikult.
Asi on ilmselt selles, et Euroopa Liidule, sealhulgas meile, võivad elementaarsete toiduainete nagu riisi, maisi, muude teraviljade, toiduõli hinnad veel suhteliselt madalad tunduda, et nendest tasuks biokütuseid toota. Ja õnneks pole Euroopas ka toidupuudust.
Aga arengumaades, kus elatustase on madalam, on nende põhitoiduainete hinnad juba niigi taluvuse piiri peal ja edasine tõus põhjustab juba rahvarahutusi.
Samas ei saa suured riigid nagu India, Hiina ja maailma arengumaad tarbimist vähendada - alternatiiviks on nälg.
On ebaeetiline, kui vaeste riikide ühe inimese aastane toiduvaru võib mahtuda paksu rikkuri džiibi kütusepaaki - tuhatkonna kilomeetri läbimiseks.
Olukord oleks lootusrikkam, kui biokütust toodetaks mittetoiduainetest - näiteks puidujäätmetest, õlgedest -, n-ö teise põlvkonna tehnoloogia abil.
Kahjuks kulub selleks, et teise põlvkonna tehnoloogia arvestatavaid koguseid andma hakkaks, oma kümme-kakskümmend aastat. Ja neidki jäätmeid ei pidavat jätkuma.
Autor: ÄP