Jama vanade vanematega

Mari Hiiemäe 25. aprill 2008, 00:00

Vana Baskini teatri värske lavatükk tekitab elevust eelkõige vanema generatsiooni vaatajais, kuna selle sisu puudutab eakaid vägagi isiklikult.

Delikaatne teema pole esitatud küll ülearu teravalt ning kohati saab ka nalja, siiski võib lastega koos elav pensionär ennast seda etendust vaadates sandisti tunda.

Näidendis lahatakse probleeme, kuidas keskealine abielupaar, kel suurekssaanud lapsed kodunt värskelt välja on läinud, peab kantseldama hakkama oma vanemaid. Kerge see ei ole ning ka meeldiv mitte. Õnneks laheneb lõppkokkuvõttes kõik siiski hästi, st ootamatult sissesadanud vanemad kolivad viimaks oma kodudesse tagasi.

Tükk on niimoodi üles ehitatud ja punaseks värvitud, et probleemist saavad pakutud kontekstis aru kõik. Ega see normaalne ei ole, kui täiskasvanud inimese kodus "kallid omaksed" end iseenesestmõistetavusega sisse seavad ning aru saada ei suvatse, et nad on kellegi teise privaatsele alale tunginud. Taga hullem, kui lähedasi ei saja sisse mitte üks, vaid koguni kolm tükki korraga.

Vaatamise käigus taban end mõttelt, et see on puhtalt ja ainult vanade inimeste etendus, noortele "Taaskord" vaatamiseks ei sobi.

Minu jaoks on süžeekulg aeglane, teravad momendid puuduvad ning lugu ei kisu eriti isegi kaasa mõtlema. Vaataja, kel endal aastaid omajagu turjale kogunenud on, näeb kogu teatritükki aga kindlasti hoopis teises valguses kui mina.

Vanemaid inimesi kuulen naeru turtsumas kohtadel, kus ma ise nalja näha ei osanud. Samuti näen etenduse lõppedes pensioniealist rahvast ühiseid arutamisteemasid jagamas ning elust võetud näidetega kõrvutamas.

Minu jaoks on teema meelelahutuslik, vanema vaataja silme läbi aga märksa elulisema tähendusega.

Kuna etenduse sisu mind otseselt ei köida, keskendun näitlejate rollitäitmiste uurimisele ning tüki lõppedes plaksutan trupile kõvasti just tunnustuseks hea näitlejatöö eest.

Eriti südamlikult mõjub vana ema rollis külalisosatäitjana kaasa lööv Ita Ever. Ilmselt polegi olemas mõnd etendust, milles ta veenvana ei oskaks mõjuda, ning ka selle tüki väärtust kasvatab tema kaasamine kõvasti. Sel ajal kui etenduse sisuline areng kõlgub kusagil komöödia ja seebiooperi piirimail, lisab Ever näidendisse nii palju inimlikku hingust, et lugu muutub seeditavaks ka neile, keda etenduse sisu ei köida.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:53
Otsi:

Ava täpsem otsing