Kuidas tuleb maailmalõpp: tuumasõda

25. aprill 2008, 11:38

Kõik inimesed on suuremal või vähemal
määral omakasupüüdlikud. See on meile geneetiliselt sisse programmeeritud, sest
vastasel korral oleks ju raske ellu jääda. Seega on just nö küüned enda poole
geenid evolutsiooni käigus eelistatult edasi antud.

Samas on inimestel vajadus seostada ennast gruppidega, kuuluda karja. Selleks võib olla perekond, suguvõsa või rahvus. Kui suuremate kogukondade vahelised erimeelsused muutuvad väga suureks, on tulemuseks sõda. Seega on sõda paratamatu nähtus, mis on inimesi saatnud kogu nende eksistentsi vältel ega kao vaatamata patsifistide lootustele kardetavasti mitte kunagi.

Ühest küljest on sõdades surma saanud inimeste arv justkui vähenenud. Alates Teisest maailmasõjast on suur osa lääne kultuuriruumis elavaist inimestest nautinud rahuaega. Konfliktides on küll osaletud, kuid need on toimunud kodust kaugel (Korea, Afganistan, Vietnam, Iraak). Samas on aga oluliselt suurenenud võimalus, et kui puhkeb laiaulatuslik sõjaline konflikt, on selle tagajärjed ennenägematult rasked.

Albert Einstein olevat öelnud, et ta ei tea, millega võideldaks kolmandas maailmasõjas, kuid neljandas on põhilisteks relvadeks kivid ja kaikad. Niivõrd laastavana kujutas ta ette järgmise suure sõja tagajärgi.

Tõenäosus sellise ulatusega konfliktiks on täiesti arvestatav, ehkki alates külma sõja lõpust on pinged seniste suurvõimude USA ja Nõukogude Liidu/Venemaa vahel mõnevõrra leevenenud. Kahepeale kokku on neil endiselt tuhandeid tuumalõhkepäid, millele lisanduvad veel ka bio- ja keemiarelvad. Tuumarelvad on olemas ka Hiinal, Indial, Pakistanil, Prantsusmaal, Suurbritannial ning tõenäoliselt ka Iisraelil ja Põhja-Koreal.

Üllataval kombel näib tuumarelvadest olevat isegi kasu. Võimalik, et hirm totaalse hävingu ees on maailma suurvõime seni tagasi hoidnud otseselt üksteise vastu suunatud sõja alustamisest. Samas on selline tasakaal väga habras ning tuumalöökide andmise võib esile kutsuda ka õnnetusjuhtum.

Laiaulatuslik tuumasõda oleks kahtlemata katastroofiliste tagajärgedega, kuid inimeste seas levib siiski ka väga palju eksiarvamusi tuumarelvade kohta. Näiteks arvatakse mõnikord, et kogu inimkonna käsutuses olevate tuumarelvadega on võimalik terve maakera õhku lasta. Enamasti ei teata, et tuumapommi plahvatuse käigus vabanenud energiahulk on umbes võrdne ühe keskmise äikesetormi käigus vabanenud energiaga. Tuumapommi muudab hirmsaks relvaks asjaolu, et energia vabaneb praktiliselt silmapilkselt ning ühes punktis.

Maksimaalse kahju saaks tuumarelvadega tekitada siis, kui nad plahvataksid peamiselt suurlinnades. Maal elavad inimesed jääksid aga esialgu ellu ning nad moodustavad siiani umbes poole kõigist inimestest. Seega ei õnnestu tuumarelvadega vähemalt esimese hooga inimkonda minema pühkida. Raskeks muudavad olukorra aga järgnevad keskkonnamõjud ning mõistagi oleks suurlinnade kadumise järel tekkinud segadus ja rüüstamine kirjeldamatu ulatusega.

Anarhia pole aga kunagi olnud püsiv nähtus ning mingi korrastatus ja tasakaal saabub maailma peagi tagasi. Inimkonna püsimajäämine sõltub aga peamiselt järgnevate keskkonnamõjude raskusest ning nende üleelamise oskusest.

Kui atmosfäär on täis plahvatuste käigus õhku paiskunud tolmu ja aerosoole, siis võib keskmine õhutemperatuur oluliselt alaneda ehk tekib tuumatalv. See viib edasi näljani, mille käigus sureb suur osa sõja esimese faasi üleelanud inimestest.

Kuid ilmselt siiski mitte kõik. Paljudel riikidel on olemas toiduvarud ning peagi lõppeb ka tuumatalv ning järgijäänud osa inimkonnast saab alustada uue ühiskonna ülesehitamisega. Seega ei pruugi tuumasõda tuua maailmalõppu inimkonna kadumise näol, kuid kahtlemata võib ta viia tänase maailmakorralduse kokkuvarisemiseni ning selle nimetamine maailmalõpuks ei tundugi erilise liialdusena.

Alusta lugemist siit: Kuidas tuleb maailmalõpp: asteroidid

Loe edasi: Kuidas tuleb maailmalõpp: robotid

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
08. May 2008, 15:32
Otsi:

Ava täpsem otsing