Tippkeevitaja ei taha ülemuseks saada

"On mehi, kes töötavad 40 aastat ja teevad tööd korralikult. Et parimaks saada, peab olema hea aparaadi häälestus, head silma, kogemust ja käed ei tohi ka väriseda," selgitab Deniss.

Keevitajastaaži on Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis põhikooli ja Lasnamäe Mehhaanikakooli lõpetanud noormehel juba viis aastat, millest kolm on ta töötanud Koplis asuvas BLRT Grupi tütarfirmas BLRT Marketex.

See firma on spetsialiseerinud metallkonstruktsioonide tootmisele, parasjagu valmistatakse alumiiniumist ja roostevabast terasest detaile kalapargastele, mis lähevad Norrasse ja mille tegevust juhitakse satelliitide kaudu.

"Töö ei ole lihtne, ei füüsiliselt ega vaimselt. Siin on pidev müra, pidevalt keegi lööb haamriga - kõik see väsitab. Samas on huvitav ja vaheldusrikas - kogu aeg on erinevaid töid teha," räägib Deniss.

Viie aastaga on Deniss saanud jalad alla - tal on naine ja laps, korter Mustamäel ja Audi. Kuna ta on eluaeg vanematega Lasnamäel elanud, pidas ta Mustamäed perele paremaks.

"Seal on puid, inimesed sõbralikud, rahulikum ja linnale ka lähemal," räägib ta.

Denissi naine õpib ärijuhtimist. Kui mees kell neli koju jõuab, läheb naine kooli ja Denissist saab lapsehoidja.

"Oleme õhtul kella kaheksani lapsega kahekesi kodus - jalutame, mängime. Teinekord käivad sõbrad külas," selgitab Deniss. "Õhtul kella üheksaks istun diivani ees ja silmad ei seisa lahti - väsimus on suur."

Küsimusele, miks eestlased on tehastes valgekraed ja tööd teevad venelased, vastab Deniss: "Eestlased ei taha lihtsalt selliseid töid teha."

Eesti keelega on Denissil nagu paljudel: koolis õppis, kuid külge eriti ei jäänud. Nüüd pole ka praktikat, et kõnekeelt harjutada.

Eesti televisiooni ega uudiseid Deniss suurt ei vaata. Ka ei huvita teda poliitika. "Üks kord vaatasin venekeelset "Aktuaalset Kaamerat", kui ma võitsin parima keevitaja tiitli ja seal näidati sellest lõiku," ütleb ta. "Muidu vaatan ORTd ja Pervõi Baltiiski Kanali."

Puhkepäeviti sõidab Deniss kalale. Kaks nädalat tagasi käis Saaremaal särge püüdmas, nüüd on minek Pärnusse. "See on mu hobi ja kirg."

Kuigi keevitaja töö pole kerge, on Denissi tulevikuplaan seotud õpitud ametiga. Iseasi, kas Eestis. "Väga raske on pere ja kodu kõrval mõelda välismaale minekust, kuid olen kuulnud, et näiteks Norras makstakse keevitajale 60 000 krooni, Soomes 40 000 krooni palka. Kui mulle 100 000 krooni kuus makstakse, läheksin välismaale!" põrutab Deniss. "Ma ei saa oodata, et 30 aastat pangalaene maksta. Ma ei taha lihtsalt töötada, küll aga teenida palju raha ja kohe."

Samas on ta oma teenistusega (üle paarikümne tuhande krooni) siiski rahul. Ära minna ei taha, ülemuseks ei ihka. "Tahan teha midagi oma kätega," lausub Deniss. Tema kolm kolleegi angaaris on ametis ühe detailiga. Ühel vilksatab siniste töötunkede alt jäme kuldkett. "Deniss on normaalne sell, hea spetsialist," ütlevad mehed napilt.