Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Euro esimene kümme

Sirje Rank 02. mai 2008, 00:00

300 miljonit inimest tegi panuse tundmatule tulevikule, öeldes lahti rahvusvaluutadest ning loovutades rahapoliitika Euroopa Keskpangale.

"Toonaste skeptiliste oletustega võrreldes on läinud tunduvalt paremini," võtab Eesti eurovolinik Siim Kallas kokku aastatetagused kõhklused ja praeguse aja, mil euro lööb dollari suhtes tugevusrekordeid ning tuure võtab debatt dollari ülemvõimu hääbumisest.

Edu varjus hõõguvad aga tõsised pinged, mis sunnivad Euroopa Keskpanga endist peaökonomisti Otmar Issingit tõdema, et "ühisraha on ikka alles eksperiment, mille tagajärgi on raske prognoosida".

"Mina nii skeptiline ei ole," pareerib Kallas ja võtab Itaalia näite. Kaotanud rahaliidus oma traditsioonilise ventiili, devalveerimisvõimaluse, on Itaalia reformimata majandus praegu eurotsoonis tõsises kitsikuses. "Itaalia on öelnud, et võib taastada liiri, kuid katsugu seda ajas ja ruumis ning globaalsete investeerimisprotsesside taustal ette kujutada. See oleks katastroof!" hüüatab Kallas ja lisab, "ega euro pole rubla, kust kõik hea meelega välja tulid!"

"See on vana vaidlus, mis on toimunud ka Eestis, et kui majanduspoliitika ei ole kohane, kas siis on süüdi rahapoliitika. Ega peegel pole süüdi kui nägu viltu on," sekundeerib Nordea panga Eesti filiaali juht Vahur Kraft. "Pole kahtlust, et euro projekt on olnud edukas. Euro on saanud maailmarahaks, selles toimuvad kõik olulised väärtpaberite ja fondide emiteerimised," lisab ta.

Siim Kallas peab väga positiivseks euroala riikide praegust eelarvedistsipliini. "Kui enne rahaliitu oli riikide eelarvedefitsiit kokkuliidetuna 5-6% SKPst, siis praegu on see 0,7%." Ka pikaajalised intressid on alla tulnud. Ja kui praeguses finantsturgude tormis Euroopas ühisraha ei oleks, "oleks üsna kole pilt, see on kindel," ütleb Kallas.

Kümme aastat tagasi oli skepsis euro suhtes suur ning paljud eksperdid ennustasid ühisrahale kiiret läbikukkumist. Uskumatu näis, et üks rahapoliitika võiks sobida nii erinevatele riikidele nagu Prantsusmaa ja Iirimaa, või et tugevat D-marka kummardavatel sakslastel võiks olla ühine vääring itaallaste ja portugallastega. USA fondijuhid ei näinud eurost dollarile konkurenti ja paigutasid euro ühte klassi Albaania leki ja Tai bahtiga, kirjutas 10 aastat tagasi Financial Times. Ameerika kordas USA hilisema rahandusministri Lawrence Summersi suu kaudu mantrat "kui see on kasulik Euroopale, on see kasulik ka Ameerikale".

Vahur Kraft tunnistab, et muretses enim, kuidas inimesed uue raha omaks võtavad.

Kõigi kahtluste kiuste tegid ELi valitsusjuhid 2. mail 1998 ajaloolise otsuse ühisrahale üle minna ning fikseerisid omavahelised valuutakursid mitu kuud ette, et vältida spekulatiivseid rünnakuid vahetult euro käibeletuleku eel

1. jaanuaril 1999. Nii ei olnud ajalooline otsus täna 10 aastat tagasi valuutaspekulant George Sorosele mingi sündmus. Sarnast teenimisvõimalust kui spekuleerimine Briti naela vastu 1992. aastal siit enam ei terendanud.

Ajaloolise hetke oleks äärepealt ära rikkunud Prantsusmaa president Jacques Chirac, kes nõudis kangekaelselt Euroopa Keskpanga juhiks prantslast Jean-Claude Trichet'd. Kõik ülejäänud toetasid Hollandi endist keskpanga juhti Wim Duisenbergi. Pika lehmakauplemise järel sündis lõpuks kompromiss, et Duisenberg "vabatahtlikult" poole ametiaja peal tagasi astub.

Euro edu arvestades ei saa siiski loorbereile jääda. Ühises eurosärgis on tõsised pinged nii erinevast majanduskasvu- ja inflatsioonitempost kui ka konkurentsivõimest. Juba nõuavad Prantsusmaa ja Itaalia keskpanga iseseisvuse kärpimist ja dialoogi poliitikutega. Intressivahed euroala riikide pankadevahelisel laenuturul kärisevad ja laenuraha hinnavahed kasvavad. Üleilmastumine ja ELi kliimakavad loovad uued väljakutsed.

Ehk Otmar Issingu sõnadega - eksperiment jätkub.

Praegu eurotsooni ihkavad riigid peavad läbima tihedama läbikatsumise kui esimesed 11 riiki, ehkki formaalselt pole rahaliitu pääsu kriteeriumid muutunud.

Belgia ja Itaalia avaliku sektori võlg oli 10 aastat tagasi normist kaks korda kõrgem, üle 120% SKPst. Eelarvedefitsiidi kriteeriumi täitmiseks rakendasid mitmed riigid ühekordseid abinõusid. Isegi Saksamaa jäi omakehtestatud rangete nõuetega hätta, mis tingis piinliku episoodi, kus rahandusminister Theo Waigel üritas eelarveauku katta Saksa keskpanga kullareservide ümberhindamisega.

Leedu jäi aga euroala ukse taha inflatsioonikriteeriumist õhkõrna hälbega ja praegu on Slovakkia terava luubi all.

"Leedu puhul saab tagantjärele öelda, et hindajatel oli õigus," ütleb Eesti Panga asepresident Andres Sutt. "Tuleb tööd teha ja kriteeriumid täita. Meie majandusprognoos ütleb, et asjaolude soodsal kokkulangemisel võib Eesti euroga liitumise inflatsioonikriteeriumi täita 2010. a lõpus. Prognoosime inflatsiooni alanemist 3%-le," ütles Sutt.

Ka Siim Kallas tsiteerib siinkohal oma kolleegi rahandusvolinik Joaquin Almuniat, kelle sõnul "lahendus pole mitte selles, et kriteeriume muudetakse, vaid et neist peetakse kinni".

Vahur Kraft märgib aga, et maailm muutub ning kõigil tuleb ümbritsevate muutustega kohaneda. "Ühtpidi on otsustamise aluseks kriteeriumid, teisalt terve mõistus. Võiks vähemalt diskussiooni avada," ütleb Kraft.

Jälgisin toona eurodebatti huviga. Eriti huvitas, kuidas Vahemeremaad käituvad, neil oli kõvasti kahtlusi ja negatiivset "patriotismi".

Asja otsustas muidugi majanduslik eurosuurvõim - Saksamaa. Olin kõhklev, sest ei osanud hinnata, kuidas see mehhanism tegelikkuses tööle hakkab, võrreldes dollariga, kus jäme ots on konkreetse asutuse - Fedi -, mitte aga rahvusriikide keskpankade koondkeha käes.

Dollarile alternatiiviks olemine on tugevus ja kuna euro taga olev majandusmaht aina kasvab, siis ta ilmselt võtab sisse juhtpositsiooni maailma reservvaluutana. Nõrkuseks on traditsiooniline nõrkus - kursi tugevus, sest see vähendab niigi kalli Euroopa ekspordi võimalusi tarbijaimpordi kasuks. Ning erinevalt dollarist ilmselt ei mängita ka emissiooniga.

Eesti euroväljavaadete osas tuleb lõpetada sisemaine poliithämamine ja anda ausalt vastust, et läheb rohkem aega euroga liitumiseks, kui seni välja öeldud. Ei usu seda juhtuvat enne 2013. aastat juba puht tehnilistel põhjustel, aga tegelikult on see võimalus ilmselt veelgi kaugemal - ajavahemikus 2015-2017.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:31
Otsi:

Ava täpsem otsing