Õige magus

Ah et kuidas siis uus Madonna on? "Confessions On A Dancefloor" oli suurepärane ja liiga hästi meeles, esimesel kontrollimisel olin pettunud. Aga mida vähem süvenesin, seda paremaks läks. "Hard Candy" on ikkagi peoplaat ja üleanalüüs on ajaraisk. Asjaosaliste kõiki teeneid popkultuurile arvestades oleks revolutsiooni nõudmine liiga palju.

Tegu ei ole trendiloova albumiga, kuid kehtivad normid on see oskuste piires ikka enda kasuks pööranud. Madonna vokaal ei jõua alati rütmidele järgi, aga biidid on siin küll viimase peal. Justin/Timbaland on vaid "Dance 2Night'i" juures "The Neptunes'i" toodanguga samal tasemel ja Pharrell ongi siin suurim kangelane. Absoluutselt. "Give It 2 Me" on lausa hiilgavalt maitsetu ja ma ei jaksa oodata, mil see singlina avalikku ruumi risustama lastakse. "Like A Prayer'i" kummardajad võivad ehmatada, kuid mõne mööndusega on plaat kobe fun. Moodsaimad ideed läinud nädalal kostusid hoopis HU? värskest laulust "Depressiivsed Eesti Väikelinnad". Kohalik raputab ikka kodusemalt.

Autor: Lennart Beat