Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Raske töö tasuks naistel kena figuur
Kahju on vaadata, kuidas värvikas naisterivi kannab peas 15-30 kg raskusi kausse tee-ehituseks vajaliku killustiku, kõikjal leiduva punase rauarikka lateriitmulla või jõe süvendamisel tekkiva saviliivaga.
Goas nimelt puuduvad paljud meile elementaarsed tarbeesemed. Pole näha ühtki tööd kergendavat käsikäru, kuigi muud tehnikat leidub. Tänavapildist puuduvad ka lapsevankrid, põnne kantakse puusal, suuremad käivad ise.
Kõik Goa hooned, teeäärsed müürid ja muud ehitised on tehtud rasketest ja rabedatest lateriitplokkidest, mida karjääris välja saetakse ning siis alumist ja ülemist külge kirkaga tahutakse - nende hinnaks on vaid tööraha.
Ehitustel puudub vähimgi ohutustehnika - kiivri ja kinnituseta käiakse väriseval, kaigastest tellingusõrestikul, laudu pole. Kogu materjal, ka hirmrasked lateriitplokid ja betoonisegu antakse käest kätte - inimesi jätkub, aga vintse ja kraanasid vist mitte. Isegi käsisaagi ei tunta, nii tarbe- kui ka küttepuid raiutakse matšeete-taolise terariistaga.
Tundmatud on ka reha ja labidas - hoovi pühitakse luuaga, mis aga jätab suurema sodi maha. Kaevamiseks on kirka ja suur kõblas, viimasega tehakse ka kõik põllutööd. Mudane, veega kaetud riisipõld küntakse üles härgadega, siis tõmbavad mehed selle laiade kõblastega siledaks ja naised istutavad ettekasvatatud riisitaimed laiali.
Koristamise ajaks on põld kuiv, kuid ikka lõigatakse seda sirpidega, kogu küla koos (igaüks oma lapikesel). Vihkusid pekstakse vastu kivi, mille all on suur kile. Riis on maailma tähtsaim ja viljakaim taim, toites enamust inimkonnast ja andes ühest terast tagasi 500.
Goas ei näinud ma ka ühtki muruniidukit, küll aga ringristmike keskel või haljasaladel istuvaid naisi, kes kääridega rohtu pügasid. Parim riisi, tšillipipra, kalade, kookospähklite jms kuivatamiskoht on teeservades - vingugaasist ja raskemetallidest ei ole kuuldud, tolm pole aga oluline.
Ka pesu kuivab maas, sest seniidi lähedal kõrguv päike kuivatab nii palju kiiremini kui nööril. Külades müüakse puu- ja juurvilju, kalu ja muid toiduaineid tee serval otse maast, letid on vaid suurematel turgudel.
Lehmad ja sead käivad vabalt, ka tänavatel ja rannas, küll aga on iga riisipõllu ja köögiviljalapikese ümber tugev roigasaed, et loomad sinna kallale ei pääseks. Ainsatki hobust ega muula ma Goas ei näinud.
Lihtsate goalaste majad on vähese mööbliga ja pimedad, pea akendeta - valgust annavad ka päeval hädised elektripirnid. Kuigi liikuv õhk jahutaks ruume, on olemasolevadki aknad luukidega suletud - aknaklaase külas pole.
Istutakse ja magatakse enamasti põrandal, süüakse käest ja parema käega. Kööginurgas põleb lõke, millel valmistatakse toitu, sageli on ka gaasipliit olemas. Suits väljub seinte ja katuse vahelt. WC-paber on vaid hotellides, kodus on selle asemel suur veenõu, kann, vasak käsi ja mitu kraani.
Veinid on Goas kallid (70-130 kr), kuid suhkruroost tehtav rumm ja india pähkli mahlakast, ent kasutust varrelaiendist aetavast puskarist toodetud brändid ja viskid üliodavad. Odavaim 0,75-liitrine pudel 43kraadist päris joodavat alkoholi maksis 15 krooni. Bensiin on brändist vaid veidi odavam. Mujal Indias saab alkoholi peamiselt hotellirestoranidest ja see on kallis.
Liiklus on kitsaste, kurviliste ja kõnniteedeta tänavate ning rohkete mopeedide, jalg- ja mootorratturite, teel jalutavate inimeste, lehmade ja koerte tõttu aeglane ja tundub täiesti kaootiline. Tänu ainsale kehtivale reeglile - ära sõida kellelegi otsa - on õnnetusi vähe.
Kui goalane millegagi nõus on, raputab ta pead imelikult õlgade suunas ja lausub oki, oki - seda on algul raske mõista.
Eurooplasel on imelik vaadata paljude majade ees postamentidel, templites ja isegi bussidel ning veoautodel ilutsevaid muistsete aarialaste õnnesümboleid svastikaid ehk haakriste. Kõik need veidrused ja erinevused aga ongi Goa väärtusteks.
Autor: Jaan Masing