Mõistuse hääl Eesti turul

Märkamatult on aasta esimene kvartal mööda vuhisenud. Meedias möllavad kired ja süüdistused seoses valitsuse plaaniga teha pärast negatiivne lisaeelarve. Mulle on see möll arusaamatu, sest elus ei jookse kunagi kõik nagu nööri mööda. Kuulates ja lugedes majandusinimeste prognoose, mis möödunud vananaistesuvest siiani käivad seinast seina, pole ime, et plaanidega raskusi on.

Automüüki loetakse teatavasti üheks majanduse indikaatoriks. Paralleelide tõmbamiseks annab mulle alust pea 15 aastat tegevust ses valdkonnas. Selle käigus elasime üle ka kümne aasta taguse, minu arvates tänasest võrreldamatult tõsisema majanduslanguse. Tuletame meelde kas või tollast raha hinda. Kuigi prognoosimine on tänamatu tegevus, pakun siiski välja oma nägemuse automüügi arengust.

Eesti majanduskasvu aeglustumist on juba pea aasta kujutatud sügava kriisina, millele järgneb krahh. Parem õudne lõpp kui lõputa õudus. Samas, kui õudus on selline nagu praegu, pole ju väga vigagi. Tegelikult on vaid pidu läbi ning ka pohmell pole nii hull kui karta võis. Ei võtnudki jalust maha ning käes on normaalne argipäev. 2007. aastal kasvas turg mullusega võrreldes järgnevalt: jaanuaris +42,4%, veebruaris +38,4% ja märtsis +54,8%. Tänavu: jaanuar +0,4%, veebruar +2,2% ja märts -10%. Esmapilgul tundub tõesti, et asi kipub nutuseks.

Ent rahulikult analüüsides mõistame, et see tähendab kahes kõrvutatavas kvartalis kokku vaid 3% turulangust! Autoturg sai oma selle aasta kasvu boonusena kätte juba aasta tagasi. Me ei ole ju ometi nii lihtsameelsed, et seda normaalseks turukasvuks pidada! Teisteski valdkondades ei tohiks unistused liiga lendu minna.

Minu stsenaarium toetub KIA Auto müügiosakonna oktoobris koostatud 2008. aasta sõiduautode turuprognoosile, mis on senise arenguga üllatavalt täpselt ühtinud (kõikumine 1-2%).

Meie arvates on autoturu kasv eelmise aastaga võrreldes miinusmärgiga veel järgmised kaks või kolm kuud. Suvel hoitakse mullust taset ning kerget kasvu loodame augustist-septembrist. Kokkuvõttes jääb aasta mullusele tasemele. Kuna 2007. aasta sõiduautoturu kasv oli 29,1%, on see ka kahele aastale jagades väga tubli saavutus.

Aga edasi? Kui suureks autoturg siis kasvada võib? Pakun oma nägemuse järgnevaks viieks aastaks. Kui otsida maailmast Eesti 2012. aasta eeldatavale majandustasemele vastavat keskkonda, võiks see olla näiteks Sloveenia. Samasugune nõukogulik minevik, rahvaarvgi vaid kaks miljonit. SKP elaniku kohta muutub aasta-aastalt võrreldavamaks, nagu ka keskmine palgatase. 2012 võib Eesti majandus olla praeguse Sloveenia tasemel. Kui Eestis müüdi 2007. aastal 1000 elaniku kohta 23 uut autot, siis Sloveenias 34. Selle järgi võiks 2012. aastal müüa Eesti autoturul 45 000-50 000 autot. Mis annabki kasvuks ca 10% aastas. Seega kasvuruumi veel on.

Majandus edeneb edasi ja keskmiseks aastakasvuks tuleb ikka oma 5%. Praegu külmutatud linnalähised projektid arendatakse selle aja peale lõpuni ja saavad ka lisa. Paljud pered soetavad teise auto. Kindlalt jätkub palkade kasv, ehkki mitte viimase kahe aasta lööktempos. Inflatsioon saadakse kontrolli alla ja laulva revolutsiooni põlvkonnale saabub parim töö- ja tegutsemisiga.

Üldises minoorses tonaalsuses on pakutud areng paljude jaoks asjatundmatu jama. Kuid parafraseerides tuntud sõnameistrit: "Tule jumal appi, et neil poleks õigus!" Sest ilma optimismita pole ka edasiminekut.

Autor: Jaak Heinola