Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Päästerõngas hulbib niisama

Peeter Saks 07. mai 2008, 00:00

Eesti tegi 1997. a strateegiliselt õige otsuse, luues 701,6 miljoni krooniga stabiliseerimisreservi, mis teenib tulu investeeringutelt ning saab igal aastal riigieelarvest raha lisaks. Oktoobris 2007 teatas rahandusministeerium valitsusele, et reservi 9 kuu tulusus oli 2,85%, III kvartal üksikuna oli küll kõrgema näitajaga, kuid aasta tervikuna, nagu varasemadki, jäi tagasihoidlikuks.

Rahandusministeerium on reservi eesmärkide kohta kirjutanud, et esimestel kohtadel on finantsvahendite väärtuse säilimine ja kõrge likviidsuse garanteerimine ning alles kolmandal kohal tuluteenimine. Põhimõtteliselt on kõik õige: riigi rahaga ümberkäimise põhimõtted peavadki olema pigem konservatiivsed ja madalale riskile orienteeritud. Kuid vaadates teenitud tulu suurust, siis kas võime kindlalt väita, et finantsvahendite väärtuse säilimine on tagatud, inflatsioon ei ole väärtust ära söönud ja riigi tulevik on paremini kindlustatud? Arvan, et siin on mõtlemisainet.

Enamikul riikidel on oma investeerimispoliitika ja selle elluviimiseks loodud fondid. Poliitikute ja kõrgemate ametnike otsustada on üldine investeerimisstrateegia ning tegevmeeskonna ülesanne on sellest lähtuvalt kujundada igapäevatöö. Naftat tootvad riigid panustavad olulisel määral teiste tööstusharude arendamisse, et riigi majandus oleks mitmekülgne ega sõltuks vaid ühe haru hinnatõusudest ja -langustest. Singapur näiteks on tuntud selle poolest, et riikliku stabiliseerimisreservi vahendeid investeeritakse peamiselt tehnoloogiasektori firmadesse.

Riigid, kes mõtlevad tulevikule, on valinud aktiivse investeerimisviisi, mis on küll vaevalisem ja riskantsem kui passiivne lähenemine, kuid selle kaudu omandatakse kogemusi valdkondadest, kuhu investeeritakse. Kokkuvõttes luuakse rohkem väärtust.

Stabiliseerimisreservi praeguse majandamisviisiga pole Eesti kasutanud võimalust saada targemaks. Meie kehvemate päevade päästerõngast ujutavad välismaised meremehed, võib-olla hulbib see niisama ringi, samas kui me ise vaatame kaldalt. Peame endalt küsima, kas teisiti oleks saanud paremini? Küllap oleks, kahjuks aga hüpoteetiliseks mõtteks jääbki, sest praktilist kogemust meil ju pole. Pole ise proovinud, pole ise kaotanud ja pole ka ise võitnud.

Siinkohal maksab mõnes mõttes kätte meie rõhutatud avatus ja välismaise kummardamine. Taasiseseisvumisperioodi jooksul on tulnud ette, et Eesti on nii avatud, et iseennast enam ei märkagi. Kui meie riik on langetamas olulisi valikuid või läbi viimas suurt tehingut, kutsutakse otsejoones appi välismaine partner. Et üks kohalik ei solvuks, kui valiti teine.

Tulemused on kaheldavad: mitmeid paljukiidetud suurinvestoreid on hiljem lausa politseiga üle maailma taga otsitud. Isegi globaalselt tuntud kaubamärk ei tähendada alati kõrgeimat kvaliteeti ja sooritust.

Suhteliselt hea eeskuju on Rootsi. Sealsed pensionivarad on riik usaldanud kuue riiklikult hallatava AP-nimelise fondi käsutusse, millel kõigil on oma investeerimismeeskond ja veidi erinev strateegia, kuid kõik nad on aktiivsed investorid ning konkureerivad samas ka omavahel. Suur osa AP-fondide varast on investeeritud võlakirjadesse ja madalama riskiga varadesse, kuid aktiivsete investeeringute osakaal üha kasvab. AP-fondid on investeerinud globaalselt rohkem kui 3500 firmasse, osaledes nende juhtimises ja suunates arenguid fondile ja seeläbi ka Rootsi riigile sobivas suunas.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:31
Otsi:

Ava täpsem otsing