Vihma: areng on müstika

Mäletan, et olen ikka ja jälle tahtnud saada hulkuriks. Kui lugesin Hulkur Rasmust või seiklusjutte, ihkas hing vabameelse seikleja elu. Hiljem lugesin vagabundidest ja rändmuusikutest ning näitlejatest - vaba inimese elu ahvatles. Aga see ei ole ju amet.

Inglise keele valik oli lihtne. Teisalt oli tegu sundvalikuga, kuna pärast keskkooli ma ei tahtnud üldse ülikooli minna, tahtsin minna laia ilma rändama ja eluga tutvuma. Aga ähvardas sõjavägi, kuhu olin otsustanud mitte minna.

Tominga lavastused raputasid läbi ja panid elu üle, ka metafoorselt, mõtlema.

Leidsin, et teater kütkestab mind - ühendab vagabundi eluideaali, samas annab enesetunnetamise ja mõtestamise võimaluse, tehes seda huvitavas vormis.

Olin noore näitlejana esimesel või teisel aastal kõige rakendatum näitleja teatris. Samas oli mul enda avamisel omad raskused, sisemist loomingulist plahvatust enda jaoks ei tulnud. Avastasin, et ka teatris on hall argipäev. Kuna perre sündis teine laps ja naine ei kohanenud Viljandiga, sai Tallinna tulek väljapääsuks nii mulle kui ka perele.

Teatris oli hingamisruumi. Nägin nukuteatrit kui head võimalust eksperimentideks, etendusi tehti nii lastele kui ka täiskasvanutele, rangeid piire polnud ees. Teatris olid tol ajal väga toredad inimesed - Hendrik Toompere, Harri Kõrvist, Heino Seljamaa, Tene Ruubel.

Kuna mind ahistas teatrimaja kui institutsioon. Nägin teatrit kui projekti ja kui etendust. Tänapäeval on see loomulik ja nii tehaksegi. Aga tol ajal oli see mõeldamatu.

Sellest on nüüd üle 15 aasta. Aeg-ajalt siiski mõni koolitusel osalenu meenutab, et oli siis laps ja nägi mind telekast. Vahetult teatrist ära tulles ja koolitusi tehes juhtus mõnikord, et kui juhid tulid kokku ja pidin neile midagi rääkima, küsis mõni neist, et kas sina oled see nukunäitleja? Siis tundus kurioosne, et lastemängunurgast tulnud inimene tuleb juhtidele midagi õpetama. Nii et nukunäitleja slepp oli mõned aastad järel. Teisest küljest on see ka kasuks tulnud, inimesed eeldavad vabamat ja loovamat suhtlemist ja suhet ning on altimad midagi tegema.

Olen uuele aldis. Kui vaadata süvenenumalt, kus olen rakkes olnud, on tegu hämmastava järjepidevusega. Olen kogu aeg ajanud ühte - suhtlemise rida.

Eks ikka meeldib, kui üldse ei meeldiks, ei saaks seda tööd tehagi. Mulle meeldib inimestega kohtuda.

Suhtlemine on oskus ja oskuskoolitus on treening ning ma ei kujuta ette, et keegi saaks õpetada oskust, kui ta ise seda üle keskmise ei oska.

Kutsestandardite omistamise taga näen vaba turu tingimustest eelkõige turundusvõitlust.

Koolitus on nii lai mõiste. Koolitaja võib olla ükskõik kes, kel on olemas oskus. Piiri võib tõmmata juhul kui on tegu psühholoogilise koolitusega ning sel moel ja tasemel, et see võib inimese tasakaalust välja viia, tekitades minitrauma.

N-ö kooliharidusel ei ole määravat rolli, selle kinnituseks on maailmas näiteid küll ja küll. Maailma tippjuhtide hulgas on küllalt inimesi, kes on ülikooli pooleli jätnud ja hakanud ettevõtjaks ning tõusnud tippjuhtide hulka. Küll aga on selle taga kindlad isikuomadused - edukad juhid on järjekindlad. Nad omandavad midagi või teevad midagi järjekindlalt. Ja nad õpivad töö käigus. Haridus kooli ja akadeemilises mõttes ei ole määrav.

Firmas on see firmakultuuri ning juhtimise küsimus, kas ja kuidas seda tehakse. Üksikisiku puhul inimese oma valik.

Mina tegelen valdkonnaga, mille keskmes on inimene, kogu oma olemuses. On võimatu tõmmata joont, kust algab n-ö teemakoolitus, nagu läbirääkimisoskused või kust algab inimese toimetulek endaga ja emotsionaalne intelligentsus.

See, kuidas inimese sisemine areng toimub, on müstika. On mitmeid teooriaid ja mudeleid ning head koolitajad teavad sellest ühte-teist, aga nad otsivad kogu aeg, praktiseerivad, mõtlevad ja arendavad seda.

Inimesed ütlevad kursusele tulles sageli, et ega nad kursuselt otseselt midagi ei ootagi. Soovitakse aeg maha võtta, et korrastada omi mõtteid, boonusena saab ka midagi uut. Mingi uus asi on ju suur asi, teadusmaailmas on avastus lausa Nobeli preemiat väärt. Inimesed on palju lugenud ja teavad palju ning mõnikord vajavad nad koolituselt lihtsalt järelemõtlemisaega.

Olen kannapöördeid teinud ja nendeks ka valmis, väljakutsed on huvitavad. Üks oluline kannapööre - välismaale minek - jäi tegemata, sest nõukogude ajal ei saanud ja hiljem oli perekond ning enesearendamise võimalus ka siin olemas.

Aga praegu on raske ette kujutada, et elaksin kusagil mujal. Mulle kõige kallimad inimesed - sõbrad ja pere - on siin, nii et miks ma peaksin ära minema. Seda enam, et piirid on lahti, osta vaid lennupilet, reisimiseks on kõik võimalused.

Loen ilukirjandust. Lisaks head filmid ja looduses käimine ning matkamine. Ma ei ole ei jahimees ega fotograaf, käin metsas kuulamas ja vaatamas.

Ülo on rõõmsameelne ja positiivne. Tunnen teda ajast, mil ta oli Tartu Ülikoolis üliõpilane. Varasem näitlemisega tegelemine on võimaldanud tal koolitamisega tegelema hakata. Tean, et see töö meeldib talle väga, inimene ja tema toimimine on Ülo jaoks väljakutse.Ülo on hooliv, ta hoolib sõpradest, perekonnast ja ka paljudest, keda ta ei tunne. Ta on tegev Estonia ohvrite lastega tegelevas organisatsioonis, aidates näiteks suvel neile laagreid korraldada.

Ülol on absoluutne kuulmine, ta mängib hästi klaverit, laulab hästi ning teeb ka ise laule. Aga ta ei ole eriti järjekindel, kui tekib vajadus lugu teha, siis ka teeb.

Ülole on iseloomulik teatud püsimatus, ta on väga liikuv, sõidab hea meelega ringi nii mööda Eestit kui maailma. Ta on käinud praktiliselt igal pool maailmas. Ülo on hea reisikaaslane, ta teeb reisil kõike hea meelega kaasa ning ei suru oma tahet kunagi peale, ei jonni ning arvestab ka teistega. Ülo saab alati inimestega hästi läbi, ka võõrastega ja võõrsil.