Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kinnisvara veab muu äri vee alla
Tänane Äripäev kirjutab, et Peugeot'de müüjana kuulsust kogunud Kommest Auto ja selle juht Toomas Rüütmann on raskustes.
Peugeot' automark oli aastakest kaheksa-kümme tagasi müügitabelite absoluutses tipus, aga ajad pole endised. Tegelikult ei ole meil kavatsust tuntud ärimeest näägutada.
Arvame, et Rüütmanni, aga näiteks ka Pjotr Sedini raskustesse sattumist saab üldistada sellega, et nende ettevõtete raha on kinnisvara alla kinni jäänud. Rüütmann ja Sedin on esimesed ärimehed, kelle riskantseid investeeringuid kinnisvaraturu ja majanduse üldine jahtumine tabas. Nimesid võib veelgi tulla.
Toomas Rüütmann ostis oma firma Kommest Auto soomlaste SOKilt tagasi eelmise aasta juulis. Kommest Auto hakkas kuuluma Rüütmanni kinnisvarafirma TR Majad alla, millel olid kinnisvaras suured plaanid.
Kuivõrd laenuraha on aastaga kallinenud ja kättesaamatumaks muutunud ning kogu kinnisvarasektoris ei lähe asjad just kõige paremini, siis on võimalik, et automüük pidi hakkama rahastama kinnisvaraäri. Aga ei tulnud toime.
Näiteks ka ärimees Pjotr Sedinil, kellel teisigi raudu tules, ripub kaelas nn Lutheri kvartal Tallinnas, kus paiknes Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat. Enampakkumisele pandud kinnistud ei pälvinud investorite huvi.
Ühe Sedini firma, Baltic Panel Groupi pankroti kuulutas Pärnu maakohus välja eile.
Raskemad ajad nõuavad varade suuremat likviidsust, aga kinnisvarast on raske kiiresti välja tulla, kui just ei taha suurt kahju kanda.
Ärimehed lootsid ilmselt, et ettevõtte rahaga õnnestub teha vahepeal tiir kinnisvaras, kenakesti juurde teenida, et siis tavapärase äri juurde naasta. Kinnisvara hind ju tõusis lausa tundidega, seega oli ohtusid raskem tajuda. Jäi mulje, et raha vedeleb maas, vaja see ainult üles korjata.
Ka kurikuulsal 1997. aastal toimus midagi analoogset. Kogu vaba raha, lisaks eluasemelaen või aktsiate tagatisel saadud repolaen, pandi aktsiatesse, mille hinnad kerkisid kui pärmi peal.
Silme ees terendasid lõputud võimalused: ühe maja ehitamise asemel loodeti kokku saada kahe maja raha, osta keskklassi auto asemel džiip, minna mitte Kanaaridele, vaid ümbermaailmareisile. Sealjuures olid aktsiad tollal ikkagi likviidne vara, mitte nagu kinnisvara praegu.
Loo moraal? Kontsentreeru põhitegevusele. Spekulatsioonina mõeldud kiire ring aktsiates või kinnisvaras või mingis muus tuleviku moekaubas võib lõppeda raha vahelevõtmisega. Ja rikkuda ära ka varasemad kasumlikud ärid.
Autor: ÄP