Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mina olen kahe käega maamaksu tõstmise poolt
Kinnisvara- ja ehitussektor on nagu põhja keev piim: kui vaht alla vajub, jääb alles vaid natuke kahtlast kõrbenud maitsega vedelikku.
Eelmisel nädalal helistati mulle "kodanikeühendusest" ja koolitatud naishääl palus allkirja Tallinna maamaksu tõstmise vastu. Telefonis oli taustaks kõnekeskuse müra. Ilmselt aga ei olnud see kõne siiski kodanikualgatuse tellimus, sest kuulsin lühivestluse käigus küsitleja repliiki: "Mina teen ka vaid oma tööd." Keeldusin allkirja andmast ja selgitasin järgnevalt.
Maamaksu peab käsitlema teiste maksude ja majandusprotsesside ning kujunenud hinnatasemete ühe komponendina. Lähtuda tuleb majandusloogikast, mitte mõne erakonna huvidest.
Üle 80% kinnistutest (nii maksumuse kui ka mahu järgi) on alla 20% isikute, sh suures osas välismaalaste valduses. Neist liiga suur osa on sihipärasest kasutusest väljas - need on surnud pinnad, kasutamata, väär- või alakasutatud kinnistud: majad, krundid, maa. Just taolise kinnisvara omanikud muretsevad, et nende investeering ei odavneks.
Teisalt saab see osa Nõmme pensionäridest, kes tõesti on vaesed, linna kassast maamaksu tasumiseks kompensatsiooni. Ei ole eetiline vanainimeste abil poliitilist kapitali koguda. Alakasutatud elamispind kui investeering või vahenduskaup toetab põhjendamatult kõrget elamispinna hinda.
Maamaks on pikaajalises perspektiivis majandust tasakaalustav, elamispinda ja eluruumi käibesse ning eesti rahva kasutusse suunav maks - seega meie kõigi huvides. Vaatame kas või Eesti mõisate ja metsamaade saatust. Kinnistu ei ole kullakang, mida seisma panna, et see saaks paremaid aegu oodata.
Autor: Lauri Kallaste