Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Guatemala pealinna hukutasid maavärinad

Tõnu Pihelgas 16. mai 2008, 00:00

Nüüdseks on Antigua UNESCO kaitse all olev piirkondlik keskus. Suhteliselt kompaktne, Ladina-Ameerikale omapärase arhitektuuriga linn on koht, millest paljud Guatemalasse tulnud turistid oma avastusi alustavad.

Antiguas on rohkelt ameeriklaste ja eurooplaste restorane, üks ööklubi ning mitmeid hispaania keele koole. Antigua on tuntud selle poolest, et seal õpetatakse hispaania keelt kõigile, kes seda soovivad ja saavad selleks nädala või rohkem aega kulutada.

Antigua lähedal asub tegevvulkaan Pacaya. Reis vulkaani jalamile ja tagasi oli korraldatud minibussidega. Vulkaani jalamilt jätkas matka vilunud matkajuht, kes vulkaani omapära vaid hispaania keeles tutvustas ja uudistava seltskonna lõpuks otse pulbitseva laava vahele vulkaani kraatrisse viis.

Olla põleva laava kohal on tõepoolest omapärane kogemus. Tunne on sarnane leilisaunale, sest temperatuur on kõrge ja ümbritsevatelt pilvedelt pudeneb pidevalt sademeid, mis laavale pihustudes auruks muutuvad. Matk vulkaani jalamilt kraatrisse nõudis küll füüsilist pingutust, aga lõpus avanenud vaade oli seda väärt.

Päev hiljem pakkisime ennast nn kanabussi, mis on Ameerika filmidest tuntud kui koolibussid, aga värvikalt maalitud, rahvast pungil ja suhteliselt ebamugavad. Kahe erineva bussiga jõudsime indiaanilinna Patzuni.

Pühapäeva hommikul oli kogu Patzun suureks turuks muutunud. Müüdi kõike: kalu, puuvilju, sokke ja muidugi kinžalle. Igal indiaanlasel pidi mägedes jalutades kinžall kaasas olema, see tagas turvalisuse ja aitas džunglist läbi murda. Turg oli kaootiline, kilesse ja presenti mähitud, et kaupa liigse päikese eest kaitsta. Indiaanlasi oli rohkelt ja kauplemine täies hoos.

Patzunist liikusime kiiresti edasi, et jõuda Atitlani järve äärsesse Panajacheli. Tee Patzunist Panajacheli oli küll olemas, aga paraku ei läinud meile sobival marsruudil nn kanabusse. Seega jätkasime liikumist järgmise kohaliku transpordiviisiga - autokastis.

Autosõit oli tõeliselt huvitav, sest roolis olev indiaanlane ei olnud piduripedaalist ilmselt midagi kuulnud ja sõitis täie hooga mööda Kesk-Ameerika mägiteid. Lõbustuspargis kutsutakse sarnast atraktsiooni Ameerika mägedeks. Kohati oli serpentiinidel vastutulijaid, teisal tundus meile, et oleme autoga ümber minemas. Lõpuks jõudsime siiski õnnelikult kohale ning Atitlani järv tervitas meid pärastlõunase tuuleiili ning maalilise vaatega.

Atitlan oma eriskummalise kujuga on suhteliselt suur ja vulkaanidega ümbritsetud. Järvel liikuvad kiirpaadid ja tihe asustus on vee kvaliteedile oma jälje jätnud. Sellele vaatamata meeldis nii kohalikele elanikele kui ka turistidele järves ujuda, kala püüda ning järve ilu nautida.

Meie tee viis Panajachelist kiirpaadiga väikesesse linna nimega San Pedro La Laguna. San Pedro vulkaani jalamil asetsev asula oli boheemlaslik, hipide ja ränduritega täidetud väikelinn, milles üllatatavalt palju teha.

Lisaks vulkaanile korraldatavatele matkadele sai järvel kajakkida, linnas oli ka palju väikseid restorane. Öö hotellis, millest avanes vaade Atitlani järvele, maksis kahele umbes 80 krooni, õhtusöök meeldivas restoranis 150 krooni.

Selgus, et mitmed inimesed, kes kord linna külastama tulnud, on sinna mingil põhjusel elama jäänud. Kohtasime itaallast, kes algselt tuli San Pedro La Lagunasse sõpra külastama, jäi nädalaks, siis kuuks ja nüüdseks juba kümneks aastaks.

Selliseid linnaasukaid oli ohtralt. Sattusime samasse hotelli Iisraeli ränduritega, kes samuti paariks päevaks linna külastama tulid, sel hetkel läks neil aga juba teine nädal. Kaunitarist teenindaja restoranis oli Austraaliast. Juba mõnda aega San Pedro La Lagunas viibinuna pidi ta lõpuks tööle hakkama, et end elatada.

Lisaks maalilisusele ja rahule, mida San Pedro La Laguna pakkus, oli sinna elama jäämisel veel üks argument. Pärastlõunati hakati linnatänavatel hašišit pakkuma ja see meeldis paljudele ränduritele väga. Meie hašiši-vaimustust ei jaganud ja nii jäi hašišiuimas linnaga tutvus tegemata.

San Pedro vulkaanile ronimine oli aga paras katsumus. Indiaanlasest matkajuhi käe all kulges tee läbi džungli ja tipuni oli kilomeetrite viisi astuda, küll palmide vahel kulgevat mudast teed, küll spetsiaalselt paigaldatud astmeid ja treppe.

Atitlani järv asub 1560 meetri kõrgusel, vulkaan aga merepinnast kaks korda kõrgemal. Kui Pacaya vulkaanile oli mõte ronida töötava vulkaani nägemiseks ja tunnetamiseks, siis minek San Pedrole meenutas rohkem ühepäevast mägimatka.

Vulkaan oli kustunud ja seega oli tegu rohkem tipu vallutamisega, mitte vulkaani kui sellise külastamisega. Vaatamata füüsilisele pingutusele oli ronimine väärt, sest taimestik oli huvitav - kohvitaimed, palmisalud põimitud liaanidega - ja rõõm vulkaani tippu jõudmise saavutatusest suur. Ka vaade ümbritsevale oli ronimist väärt.

Reisimine Guatemalas osutus vägagi huvitavaks ja mitmekesiseks. Kui algselt ei pidanud ma Guatemalat just ülitõmbavaks reisisihiks, siis nüüd arvan, et tegu on põneva riigiga. Guatemala on tõepoolest kontrastide maa oma vulkaanide, vihmametsa, latiino kultuuri, iidsete templite ning Kariibi mere äärsete aladega.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:54
Otsi:

Ava täpsem otsing