Janune teekond Endlas

Endla teatris hiljuti esietendunud "Janu" heidab pilgu punkti, kus "paremad" ja "lihtsad" eestlased parema elu järele janunedes läbipõlenuna kohtuda võivad.

See on retk maale, kus kõik on võrdsed ja kus asjad enam ei loe. Loeb vaid kustutamatu janu ja alkoholi ülemvõim.

Aga see retk ei olnud kaugeltki tume ja sünge, nagu arvata võiks. Muiata, kihistada ja lausa laia lõuaga naerda sai ja mitte vähe. Et aplaus esietenduse lõpus vaibuda ei tahtnud, on ilmselt märk kõiki kõnetavast loost.

Autor on andnud näitlejatele suhu vaimuka teksti ja võimaluse luua nauditavaid karaktereid.

Peategelasel, joomasõltuvusse sattunud ärimehel (Ago Anderson) ei ole just palju teksti, küll aga võimalus kujutada hommikust kassiahastust ja õhtust kotkalendu, kui eluvesi vere käima pannud. Tema etteaimamatul teekonnal kohtab vaataja tervet galeriid inimtüüpe ühiskonna kõrgematest ja madalamatest kihtidest.

Neist värvikamad on vast Lauri Kingi kehastatav viinamaias invaliid - üdini positiivne ja heatahtlik tüüp, kelle suust kukub kild killu järel. Või libekeelne ja naistemaias noormees (Sten Karpov), kes jälgib südametunnistuse piinadeta oma bossi allakäiku, et siis parajal hetkel firmale viimane jalahoop anda ja ise kraani juurde pääseda.

Värvikas on veel Liis Laigna loodud hollandlanna, aga pettumust ei valmistanud ka ülejäänud näitlejad. Nii et siis üks naljakas-nukker lugu nauditavate osatäitmistega.

Lahutab meelt ja paneb mõtlema.

Ei ole ka mitte liiga pikk, et Endla Küüni saali toolide ebamugavus kontidesse hakkaks.

Autor: Ülle Hallik