Tõhus õigusemõistmine on inimeste kaitseks

Eesti kohtusüsteemi arhitektuurist rääkides peab kahjuks märkima, et ühtne ja terviklik kolmeastmeline kohtusüsteem, mis vastaks meie pea 16 aastat kehtinud põhiseaduse nõuetele, on välja arendamata.

Põhiseaduslik võimude lahusus eeldab, et kõigil võimuharudel on teatud enesekorralduse õigus. Kohtuvõimu jaoks tähendab see, et kohtunikkond korraldab kohtute tööd ja vastutab õigusemõistmise toimimise eest riigis.

Mida mõista õigusemõistmise korrakohase toimimise all? Korrakohaselt toimub õigusemõistmine siis, kui kohtusüsteem tagab ausa ja objektiivse õigusemõistmise, isikute vaba juurdepääsu õigusemõistmisele ja nende õiguste kaitse, samuti kohtuasjade lahendamise mõistliku aja jooksul.

Kohtunike tööandja on Eesti rahvas ja teda huvitab eelkõige see, et õigusemõistmine toimuks mõistliku aja jooksul ja kohtuotsus oleks õiguskindel. Teisisõnu, menetlusaeg ja otsuste tühistamise protsent loovad põhilise kuvandi meie kohtusüsteemi tööst.

Praeguses Eesti õigusemõistmises ei ole midagi katastroofilist - see toimib. Kuid aastatesse venivad kohtumenetlused ja paljud muud näitajad ei anna põhjust rahuloluks.

Kohtusüsteemi ideaalmudelis peaksid kõik kohtunikud oma tööd iseseisvalt korraldama ja sõltumatult õigust mõistma. Kohtusüsteem peaks tervikuna toimima ilma ülemusteta, järelevalve ja korralduseta. Sellist mudelit pole võimalik luua, sest ka kohtusüsteemis töötavad inimesed kõigi oma tugevate ja nõrkade külgedega.

Kohtusüsteem vajab juhtimist ja korraldamist, kuid see erineb oluliselt täitevvõimu juhtimisest ja korraldusest. Kohtunik on sõltumatu õigusemõistja ja ükski ülemus ega järelevalvaja ei saa tema otsustustesse sekkuda.

Samas pole kohtuniku sõltumatus absoluutne ega piiramatu. Igasugune järelevalve kohtuniku tegevuse üle on kohtuniku sõltumatuse riive. Küsimus seisneb selles, kes ja millisel määral saab kohtuniku sõltumatust riivata.

Kohtu esimehe, kes peaks tegema järelevalvet õigusemõistmise korrakohase toimumise üle, nimetab ametisse justiitsminister. Minister peaks tegema järelevalvet selle üle, kuidas kohtu esimehed järelevalvet teevad. Ministri tegevuse järele valvab riigikogu, kelle ees ta kannab poliitilist vastutust.

Minister kui täitevvõimu esindaja ei saa sekkuda ka õigusemõistmise korraldusse. Järelevalve liin katkeb ja ministril puudub tegelikult võimalus valvata kohtuesimehe järele. Seega ei pea kohtuesimees ministrile aru andma. See on igati kooskõlas põhiseadusega, kuid praegune süsteem, kus kohtu esimees on sisuliselt üksi oma muredega, ei taga kohtusüsteemi efektiivset tööd.

Eesti NSV ajast säilinud kohtute haldusmudel, kus riigikohus haldab ennast ise, kuid esimese ja teise astme kohtud on täitevvõimu hallata, lõhestab kohtusüsteemi kaheks osaks nii töökorralduselt kui ka ühtse kohtuvõimu mõttes.

Sõltumatu ja efektiivselt toimiv kohtuvõim ei saa olla ühe erakonna, justiitsministri või koalitsiooni poliitiliste valikute küsimus, vaid see on õigusriigi toimimise eeldus.

Et Eestis see praegu veel nii ei ole, selgub kõige kirkamalt eelarvevaidlustes, kus õigusemõistmise rahastamine konkureerib poliitiliste lubaduste ja programmide rahastamisega. Kitsamalt võttes konkureerib kohtusüsteem justiitshalduse teiste valdkondadega.

Nõustun, et riigieelarve koostamine on ja jääb poliitiliseks kokkuleppeks. Samas peab kohtusüsteemi piisav rahastamine olema kõigile poliitilistele jõududele iseenesestmõistetav eeldus, milleta õigusriigis pole võimalik täita muid eesmärke.

Rääkides õigusemõistmise sisust ehk sellest, kuidas kohus on kutsutud kaitsma isiku õigusi, tuleb märkida põhimõttelist muutust II maailmasõja järgse õigusmõtte arengus, mille tõi endaga kaasa Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni vastuvõtmine 4. novembril 1950. aastal Roomas. Meie põhiseadus arvestab nii inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni printsiipide kui ka Strasbourg'i Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.

Selles suhtes pole midagi ette heita, sest 1992. aastal vastu võetud põhiseadus sisaldab kõiki neid euroopalikke õigusväärtusi, millest lähtudes Eesti kohtud õigust mõistes isikute põhiõigusi ja -vabadusi kaitsevad.

Eesti sai küll juba 1993. aastal Euroopa Nõukogu liikmeks ja allkirjastas konventsiooni, kuid rahvusvaheliselt siduvaks muutus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon alates 1996. aastast, mil Riigikogu ratifitseeris konventsiooni 6. protokolli surmanuhtluse kaotamise kohta.

Sedavõrd lühike on meie õigusemõistmise praktika mõttemudelis, kus esikohal on inimene ja tema põhiõigused, mitte riik. Imeõhuke õiguskultuuri kiht ei lase väärtushinnanguil kiirelt muutuda.

Oleme võtnud omaks inimkeskse õigusemõistmise, kuid 50 aastat ei osalenud Eesti sellesuunalise õigusmõtte arengus ja lünka ei saa täita lihtsalt juristide ümberõppega.

Aastakümneid on Eesti kohtusüsteem olnud võõrvõimu käepikendus ja karistusorgan. Rahva mälust ei saa midagi kustutada, küll aga võib sinna juurde kirjutada.

Rahva mällu tuleks kirjutada see, mille poole püüeldi juba 1918. aastal välja kuulutatud iseseisvusmanifestis: kohus on loodud seaduskuuleka isiku kaitseks. Ent kuidas seda teha? Selgitada ja rääkida, osaleda diskussioonis.

Kohtunikel on seda raske teha, sest kohtulahendile eelnevas diskussioonis konkreetse juhtumi üle on vältimatud ka juhtumi analüüs ja hinnangud. Ent kohtuniku seisukohti võidakse võtta kui eelotsustust, millest loetakse välja kas süüdistav või õigustav hoiak. Diskussioonis osalemine võib kahjustada õigusemõistmise usaldusväärsust, mistõttu peab kohtunik oma mõtteavaldustest hoiduma.

Autor: Märt Rask