Toomas Rüütmann - Peugeot' kuninga kukkumine

Lillatriibuline lips ees, lillakas rätik pintsakutaskus, prillide alt ülespoole turritavad kulmud ja punetav pale, pealtnäha optimistlik, jookseb ta kohtumiselt kohtumisele.

On see meeleheitlik rapsimine üdini kehvas seisus firma lõpuagoonias või liigne optimism, rääkides avalikkusele üha uutest investoritest, kes teab. Investorid ütlevad, et pärast tutvumist firma seisuga kaob ostuisu kiiresti. Pankrot on vältimatu, korrutavad nad.

Imelikul kombel eelistavad Rüütmanni endised töökaaslased, konkurendid ja äripartnerid jääda anonüümseks ega taha tema kohta sõna võtta. Ja kui öeldakse, siis karmilt: kohati ülbe, rahaahne, tahab olla parim vahendeid valimata.

"Rüütmanni kohta on öelda üht kui teist. Kuid see on nagu ühiskaitse. Täna võid öelda, kuid homme võib see sinu vastu pöörduda. Rüütmann pole ju autoärist kuhugi kadunud," ütleb üks endine autoärimees Äripäevale.

"Mul on väga raske teda iseloomustada. Ta on tavaline eesti mees, ei midagi erilist," lausub üks Rüütmanni endine töökaaslane. Ta otsib kaua sõnu, tunnistades, et Rüütmanni iseloomustamine on väga keeruline.

Paljud ütlevad, et Rüütmann on libe kala, kes räägib silmagi pilgutamata musta valgeks. Autoajakirjanike sõnul on Rüütmann hea seltskonnahing, kelle lemmikteema on viimasel ajal õunakasvatus.

Rüütmann on põline pealinlane ja kasvas üles õunaaiaga isamajas, mis asus praeguse Sõpruse puiestee peal. Õppis Kristiine Gümnaasiumis ja nüüd hiljem Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonnas. Keegi küsitletutest ei tea, millega Rüütmann enne automüüki õieti tegutses.

Autoärimehed meenutavad, et esimest korda nägid nad Rüütmanni 1991. aastal Eesti Näituste Sinises paviljonis kasutatud autosid müümas. See oli aeg, kus valdav osa eestlasi sõitis Žiguli ja Moskvitšiga, Soomes maasikanoppimisel käinud uhkeldasid vanade Datsunitega.

Rüütmann tegi silma prantslastele ja hakkas maale tooma Peugeot'sid. Aasta pärast Kommest Auto asutamist toodi Eestisse 36 284 kasutatud, ent vaid 2225 uut sõidukit. Kümne aasta pärast oli Peugeot absoluutses tipus - auto oli eestlastele rahvaauto.

Pärast 1997-1998 aastal Eestit raputanud börsikrahhi ja Vene kriisi, kui piirati laenuandmist, langes kolinal ka autode müük. Raskustes siplev Rüütmann otsustas müüa enamusosaluse soomlastele.

Veel 2002. ja 2003. aastal nautis Peugeot teiste automüüjate ees mäekõrgust edu ja sihtis 2003. aastal ligi miljardikroonist käivet, mis jäigi unistuseks. 2003. aasta käive ulatus 874 miljonini, 2006. aastal oli vaid 469 miljonit krooni. 2007. aasta Äripäeva koostatud automüügi TOPis oli Kommest alles 38. kohal.

Mis põhjusel Rüütmann ülejäänud 10 protsenti 2006. aastal soomlastele maha müüs, on ebaselge. Automüüjate sõnul pahandas Rüütmann soomlased välja ja väidetavalt pandi mees lihtsalt fakti ette.

Palgatöötaja põli sai läbi 2007. aasta suvel, kui Rüütmann osaluse soomlastelt tagasi ostis. Arvatakse, et soomlased tundsid turu jahenemist ning ei näinud enam perspektiivi. Väidetavalt oli Rüütmanni plaan osta osalus ja müüa see kohe kallimalt edasi. Kas oli see liiga suur tükk alla neelata, ent tõenäoliselt just siis algasid tagasilöögid. Samal ajal ajas Rüütmann nii kinnisvaraäri kui ka venna Toivoga õuna-ja sõstraistandust.

Rüütmanni äri ajamine pole olnud alati läbipaistev. Mitmel korral on ta olnud Amteli (Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liit) aukohtu ees, ise sinna ilmumata.

Kõige enam viha tekitas automüüjates Rüütmanni ja tema äripartneri Urmas Põllu skeem, kus Eestisse odavalt ostetud Peugeot'd müüdi kallimalt edasi Euroopasse ehk teisisõnu tehti reeksporti, kusjuures müüginumbrite paiskamisega Eesti statistikasse solgiti siinset turgu. Veel 2007. aasta suvel, kui kõik treilerid sõitsid Poolas Saksamaalt Leedu suunas, liikus üks, Eesti numbrimärgiga ja uusi Peugeot'sid täis treiler jonnakalt vastupidi. Automüüjad ütlevad, et seaduserikkumist pole, kuid sisemise eetika küsimus on see küll.

"Äri on äri, on paremaid ja halvemaid aegu," ütleb Rüütmann ka nüüd, kui esimene pankrotiavaldus Kommest Auto vastu on kohtus.

Mida ütleb Peugeot' omanikfirma? Nädala aja jooksul pole prantslased suutnud toimuvast kommentaari anda. Väidetavalt on tehase juhtkond mures nii Peugeot' maine kui ka müügi kokkukukkumise pärast Baltimaades.

Kommest Autot on autoajakirjanikud õigustatult nimetanud perefirmaks.

Tütar Maarja on Kommest Auto turundusjuht, tütar Greete ratsaspordiklubi Grand Cavalier nõukogus. Väimees Raido Toonekurg on Kommest Auto juhatuse esimees.

Greete Rüütmann, üritusturundusfirma PNG juhatuse liige, räägib, et neid õega kaasas isa päris väikestena oma tegemistesse, tänu millele said nad osa isa igapäevasest tööelust. "Töö ja pere on isa jaoks tähtsaimad, tal on oskus neid ühildada."

"Kogu oma vaba aja pühendab ta alati oma perele. Isegi nüüd, kus meil õega juba oma pered ja lapsed on, oleme ikka kõik ninapidi koos ja tunneme sellest suurt rõõmu," räägib ta.

Tütre sõnul on isa tugev ja jõuline, võitja hingega isiksus.

"Ta on maksimalist - kõik peab alati korrektne olema. Tal on meeletu enesevalitsus ja murede korral ta pigem hoiab ja säästab meid," räägib tütar. "Samas seesmiselt on ta hästi soe ja armastav. Isegi raskematel aegadel ei tõmbu ta endasse, vaid jõuab lastelastega mürada ja lugusid pajatada. Isa on mu suurim eeskuju."

Pean teda veidi auahneks inimeseks, ent seda omadust ei saa pahaks panna. Tema huvi oli olla esireas, vahendeid valimata.

Võib-olla oleks mind Peugeot' mark huvitanud, kuid kuna küsimus pole üksnes autoäris, vaid mitmes muus valdkonnas, siis on see probleem. Äkki oleks ta siiski pidanud tegelema ühe asjaga.

Konkurentidele lisaks oleme olnud Rüütmanniga kunagi partnerid. Talle meeldib asju suurejooneliselt teha. On see nüüd miinus või pluss, ei oska öelda. Antud juhul on saatuslikuks saanud liigne optimism.

Me olime ka ise huvitatud Kommest Auto ostust, kuid tutvudes paari päeva jooksul majandusaasta aruannetega ja rääkides SEB pangaga, oli meie huvi kiiresti kadunud. Ma ei usu investorisse, pankrot on vältimatu.

On tehtud juhtimisvigu. Firma ei teeninud kasumit ja sellise vähese kasumi juures ei saa tegevust laiendada. Samuti on neil liiga suur kasutatud ja uute, aga ka varuosade laoseis. Lao kvaliteet on kehv - neid autosid, mida ostetaks, laos pole. Lao seisvate autode pealt tuleb aga maksta intresse, see aga sööb kasumit. Ehkki autoäris on suured numbrid, on tegu vähese kasumlikkusega ja vigade tegemiseks siin ruumi pole.