Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Surnud vesi tapab mereelu

20. mai 2008, 10:32

Sadades maailma rannikupiirkondades leidub
surnud vee tsoone. Peamiselt tekivad need kevaditi, kui maismaa vihmavesi voolab
põldudelt ojadesse ja jõgedesse ning jõuab lõpuks merre, kandes endaga kaasa
suures koguses toitaineid.

Eriti rohkelt kantakse jõgedega kaasa valgaladel asuvatest farmidest pärit lämmastikku. Kui see tohutu lämmastikukogus lõpuks ookeani jõuab, põhjustab ta lühikese kiire vetikate vohamise, mis neelab veest kogu hapniku. Selle tulemusena hukkuvad antud piirkonnas kõik kalad, karbid, krevetid, krabid ja teised loomad, kirjutas The Economist.

Oregoni ülikooli mereökoloogi Jane Lubchenco sõnul on kasvamas nii toitainete juurdevoolu kogus kui ka kestus ning eelnevatest tulenevalt ka surnud tsoonide suurus. Asja halvendab ka merre lastav heitvesi nii elamutest kui ka farmidest.

Maa atmosfäärist 78 protsenti moodustav lämmastik on inertne gaas, kuid tal on ka reaktiivseid vorme. Üks neist pärineb väetiste tootmisest, kus Haber-Boschi protsessi abil muundatakse gaasilist lämmastikku ammoniaagiks. Kuigi osa väetistes kasutatavast lämmastikust korjatakse taimede ja seejärel loomade poolt üles, kuhjub enamik sellest ikkagi pinnasesse, kust see hiljem rannikule ja lõpuks ookeani uhutakse. Teiseks lämmastikureostuse allikaks on fossiilsete kütuste põletamine. Nii vabastatakse lämmastikuoksiidid atmosfääri, kust need hiljem happevihmadena uuesti maale langevad.

Reaktiivse lämmastiku vabastamine vallandab ahelreaktsiooni, mille tulemusena iga reaktiivse lämmastiku aatom võib kahjustada inimeste tervist ning ökosüsteeme, selgitavad teadlased kahes uues uurimuses, mis avaldati ajakirja Science viimases numbris.

Atmosfääri madalamas osas võivad lämmastiku oksiidid põhjustada hingamisraskusi. Happevihmades sisalduv reaktiivne lämmastik tapab putukaid ning jõgedes ja järvedes elavaid kalu. Kui lämmastik kantakse aga rannikule, aitab see kaasa surnud tsoonide tekkele ning vetikate ja tsüanobakterite õitsengule. Selle käigus muudetakse lämmastik oksiidiks, mis lisab hoogu globaalsele soojenemisele.

Colorado ülikooli teadlase Alan Townsendi sõnul toodavad inimesed reaktiivset lämmastikku rekordkogustes ning kannavad seda üle kogu maailma laiali tõhusamalt kui kunagi varem. Inimesed toodavad umbes 190 miljonit tonni reaktiivset lämmastikku aastas, samal ajal kui loodulike protsesside, näiteks äikese ja lämmastikku fikseerivate bakterite elutegevuse tulemusel toodetakse vaid 90-120 miljonit tonni.

Osa sellest inimtekkelisest lämmastikust aitab kasvatada toitu ja toota biokütuseid, kuid taimede ja loomade lämmastiku omastamine on niivõrd vähetõhus, et vaid 10-15 protsenti toidu tootmiseks kasutatud reaktiivsest lämmastikust jõuab lõpuks toidulauale. Ülejäänu läheb keskkonda. Kõige enam teeb muret asjaolu, et enamike ennustuste kohaselt reaktiivse lämmastiku tootmine tulevikus ainult suureneb.

Lahenduseks oleks lämmastiku tõhususe suurendamine toiduainete tootmisel, samal ajal vähendades mõju inimeste tervisele ja keskkonnale. Arenemisruumi on siinkohal kõvasti. Teatava hinna eest on võimalik fossiilsete kütuste põletamise käigus lämmastikoksiidid eemaldada. Sordiaretuse või geneetilise muundamise abil on võimalik loomade ja taimede lämmastiku kasutamise efektiivsust suurendada.

Loomapidamise arukam arendamine aitaks samuti – näiteks parema loomasööda kasutamine ning sõnniku hoolikam käitlemine. Samuti piisaks vaid poole linnades toodetava heitveekoguse puhastamisest, et säästa keskkonda igal aastal viiest miljonist tonnist reaktiivsest lämmastikust. Kõigi nende lahenduste rakendamine hoiaks kokku 54 miljonit tonni reaktiivset lämmastiku, mis moodustab 28 protsenti 2005. aastal toodetud kogusest.

Kuigi erilist lootust Mehhiko lahes asuva surnud tsooni peatseks vähenemiseks ei ole, näitab Musta mere kogemus, kuidas mõnes kohas võib juhuse läbi olukord kiiresti paraneda. Kommunistliku korra kokkuvarisemise tagajärjel vähenes Ida- ja Kesk-Euroopas järsult väetiste kasutamine. Selle tulemusena kadusid surnud tsoonid Mustast merest seitsme aasta jooksul, samuti taastusid kalavarud. Seega on loota, et lämmastiku keskkonda laskmise tõhusam kontrollimine võiks tõepoolest ökosüsteemide olukorda kiiresti parandada.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
17. June 2008, 21:25
Otsi:

Ava täpsem otsing