Dilemma soovitab

ÄP 21. mai 2008, 00:00

  • Robert M. Pirsig
  • Eesti Raamat
  • 382 lk
Pealtnäha on tegemist järjekordse eneseabi käsiraamatu või teatmeteosega. Pirsigi kultusteos pole ei seda ega teist. Kui seda üldse žanri järgi liigitada, siis - filosoofiline maailmavaatlus, võttes appi mootorratta osad ja toimimissüsteemid. Kindlasti pole see ühe õhtu raamat, kuid hämmastaval kombel paelub sind Pirsigi maailma seletamise moodus. Autor on kirja pannud oma reisipäeviku, kirjeldades Ameerika maastikku ja reisi oma pojaga, põimib ta sinna vahele mõtisklusi elu mõtte ja maailma asjade üle. Ta üritab selgitada, et tehnilist mõtteviisi ja tehnikat ei tasuks põlata - tähtis ei ole mitte see, kuidas midagi nimetatakse, vaid see, kuidas asjad toimivad ja kuidas süsteem näiteks mootorrattaga sõitmise jaoks funktsioneerib. "Buddha elab üsna ühtviisi mõnusasti nii mõne arvuti vooluahelas või mootorratta käigukastis kui ka kusagil mäetipus või mõne lille kroonlehel," arvab Pirsig. Ja õigesti arvab. See raamat tuleks kindlasti kätte võtta neil, kes asjade toimisse enne mitte kunagi süveneda pole tahtnud. Ja mitte sellepärast, et juttu on mootorratastest.

Nele Katvel

  • Peter Hoeg
  • Eesti Raamat
  • 416 kr
"Preili Smilla lumetaju" ilmumisest on juba hulk aastaid möödunud ja alles nüüd ilmus omapärase stiiliga taanlase Peter Hoegi järgmine teos. "Smilla lumetaju" meenutamine on igati omal kohal, sest Hoegi maailm ja stiil on mõlemas teoses väga sarnased. Mõlemas teoses on sündmustiku aluseks peategelase eriline võime. Smilla oskas lugeda jääd, "Vaikses tüdrukus" ajab pahade jälgi maailmakuulus tsirkusekloun Kaspar Krone, kellel on eriline kuulmine. Näiteks oma vastaste asukoha teadasaamiseks helistab Kaspar neile õhtuse kirikukellade helistamise ajal ja määrab telefonist kuulduva helina järgi asukoha.

Kuigi tundub, et jääteadlane Smilla tegutses veidi realistlikumas maailmas kui kloun Krone, ja "Vaikse tüdruku" sündmustik kaldub otsapidi juba ulme valdkonda, siis lõpuks saab määravaks ikkagi Hoegi omapärane stiil. Kellele meeldis Smilla, ei pettu ka Kaspar Krones.

Elo Odres

  • Aita Kivi
  • Ajakirjade Kirjastus
  • 240 kr
Just lugesin kusagilt ajalehest suurt pealkirja, et Aita Kivi vihkab sõna "naistekad". Kahju küll, aga midagi paremat on ka raske välja mõelda ja minu jaoks ei tähenda naistekas tingimata midagi madalat ja labast. Nii et olgu öeldud, igati kobe kodumaine naistekas. Vähemalt sama palju suhteid ja perekondlikke intriige kui Robertsil või Pilcheril, kuid tegevuse taustaks boonusena mitte Cornwall või Los Angeles, vaid meie oma kodune Tartu, Kopli või Lasnamäe. Kangelannale kaasa elades saab lugeja ühtlasi paralleele tõmmata - et aga mina rahareformi aegu, või 1996.aastal… Üleskutse "Eelista eestimaist!" käib küll toidukaupade kohta, kuid sobib laiendada ka õhtuseks lõõgastuseks kaasahaaratavale naistekale.

Elo Odres

  • Sabine Krugler
  • Olion
  • 300 lk
Kui tegu oleks ilukirjandusega, võiks öelda, et autor on Kiplingi Mowgli pealt maha kirjutanud. Kuid tõsielu on tihtipeale uskumatum kui väljamõeldised. Autor Sabine Krugleri vanemad olid ja on misjonärid Lääne-Paapuas. Sabine ja tema vend ning õde kasvasid üles ürgmetsas fayude suguharu juures. 17aastaselt sõitis neiu Euroopasse kooli. Võiks arvata, et Sabine meenutab õudusega lapsepõlve džunglis ja ülistab tsivilisatsiooni hüvesid, kuid kaugel sellest. Küsimus polegi selles, kas kiviajas elava hõimu elukorraldus on hea ja valgete elumõnud pahe, vaid kohanemisprobleemides. Vaene tüdruk, nüüd juba naine, ei tea siiamaani, kumb ta õigupoolest on, kas fayu või eurooplane?

Elo Odres

  • Heljo Mänd
  • Eesti Ekspress
  • 376 lk
Heljo Männi autobiograafiline mõtterännak viib tagasi mitme põlvkonna hargnenud eludesse, selgitab, jutustab ja meenutab. Heljo proovib ka ammukadunutega dialoogi astuda, tahtes aru saada vanemate ja vanavanemate tegutsemismotiividest ning meeleoludest. Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte. Me ei pruugi kunagi teada saada, mida mõtlesid meie emad ja vanaemad, kuid mälestustesse laskumine ja analüüsimine aitab kindlasti mõtteid korda seada. Kohati kipub mõttekäik küll väga laiali jooksma. Nooremale lugejale võib Heljo Männi raamat olla huvitav lugemine vanade aegade elu ja asjade kohta; vanemale äratundmine ja meeleolude taasleidmine ajas tagasi minnes.

Nele Katvel

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:46
Otsi:

Ava täpsem otsing