Elu kolmas sammas

Elo Odres 21. mai 2008, 00:00

Sammast, millest ma nüüd kirjutan, ei lähe vaja pensionipõlves, vaid paarkümmend aastat varem. Kui esimeseks ja teiseks sambaks võiks nimetada pere ja tööd, siis kolmandana võiks igaühel oma isiksuse kindlustamiseks olla mõni hobi. Parem muidugi, kui armas hobi saadab teid juba lapsepõlvest ja sellega tegelemine ei katkegi kunagi. Kui tormilistel noorusaastatel on huvialad õppimise, armusuhete, karjääri ja pere loomise tõttu unarusse jäänud, siis hiljemalt keskea künnisel oleks aeg oma ellu millegi uuega värskendust tuua. Peaaegu samast asjast on juttu ka seekordse Dilemma nõuandeküljel.

Neljakümnele lähenedes on meist enamiku lapsed juba nii suured, et igapäevast poputamist enam ei vaja. Tööelus peaks olema tekkinud selgus, kas kelleski on ainest peadpööritavaks karjääriks või tuleb leppida usaldusväärse kogenud spetsialisti positsiooniga. Mida siis teha, kui tööelu erilisi üllatusi enam ei paku, kui teismelised lapsed sõpradega aega veedavad ning mees tegeleb oma hobiga? Võiks meelde tuletada, millise õhinaga sai kunagi nooruses käidud rahvatantsuringis või portselani maalimas, ning otsida endalegi mingi tegevus. Kui ametikoht on stabiilne, lapsed suured ning kuumem kirg suhetest abikaasaga lahtunud, on paras aeg täita tühjaksjäänud koht elus hobi(de)ga.

Tundub, et mehed leiavad töö ja pere kõrvalt rohkem aega ning tahtmist oma huvialadele. Vahel ikka kuulen naiste kurtmist, et mees on koolitusel, korvpallitrennis või kalal ja "mina pean jälle lastega üksi kodus istuma!" Kui aga hakkan lapsepõlve meelde tuletama või nooremate sugulaste-tuttavate peale mõtlen, siis tundub, et kooliajal on hoopis tüdrukud need, kes ei jõua tegelda kõigega, millega tahaks. Tahaks joonistada, näidelda, ratsutada, võimelda, laulda… aga õppimiseks peab ju ka aega jääma. Poisid seevastu käivad parimal juhul vanemate tagantsundimisel jalgpallitrennis ja kõige parema meelega istuvad hoopis arvutis. Muidugi on mõlemast soost laste seas nii huvituid kui ka huvilisi, kuid üldine suundumus paistab olevat selline, et koolieas on aktiivsema ellusuhtumisega pigem tüdrukud.

Ühel hetkel käiks aga justkui mingi plõks, mis suhtumise vastupidiseks muudab. Mees hakkab jahil käima, läheb Hispaaniasse palverännakule, ostab mootorratta. Ühineb mõne ühiskondliku organisatsiooniga, nagu noortekoda või rohelised, ning veedab pooled nädalavahetused edaspidi koolitustel või rannaniite hooldades. Naine käib läbi häda kaks korda nädalas aeroobikas ja ülejäänud õhtud tegeleb kodus lastega.

Pakun, et see plõks käib koos laste sünniga. Naisele tundub, et ta peab oma isiklikud huvid tooma ohvriks laste ja pere heaolule. Ja naised teevad seda rõõmuga. Kuid kas see on ikka vajalik? Perele tuleb ainult kasuks, kui ema ütleb: "Kahju küll, kuid nädalavahetusel peate ise endale söögi tegema, sest mina lähen fotomatkale või koeranäitusele." Või et abikaasa vaadaku nüüd oma õhtused tegevused üle, sest ka sina tahad oma hobiga tegelemiseks kahte õhtut nädalas. Veidi elutervet egoismi ja elu saab uue sisu. Tuleb lihtsalt endas üles leida see tüdruk, kes kunagi tahtis kirglikult tegeleda kümne asjaga korraga.

Ei tohi ka unustada, et ega mehed käi metsas ainult karu laskmas. Igasugused huviklubid ja ühiskondlikud organisatsioonid on samal ajal ka sotsiaalsete suhete võrgustikud. Mida vanemaks inimene saab ja mida stabiilsemalt elab, seda raskemaks muutub uute tuttavate leidmine. Naised, erinevalt meestest, vaatavad ringi rohkem sellise pilguga, kellega oleks tore koos kohvi juua. Kuid ühise huviala kaudu leitud tuttavatest võib tulevikus ka ametialaselt kasu olla.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:46
Otsi:

Ava täpsem otsing