Elu lapse taktikepi järgi

Pärast rõõmustava lapsesaamisuudise teadasaamist tekib kohe ka hulgaliselt küsimusi: kui kauaks lapsega koju jääda, kust leida tööle asendaja, kuhu panna laps siis, kui vanemapalga saamise aeg möödas, kust leida hea lapsehoidja, kes emal natukenegi tööd teha võimaldaks jne, jne…

Oma kogemusest võin öelda - selle asemel, et rõõmsat lapseootuse aega muretsemisega rikkuda, elage teadmisega - las kõigepealt sünnib laps ära ja küll siis näeb, millist eluviisi ta emmele edaspidi võimaldab, sest kogu vastse ema edasine elu sõltub sellest, kui rahulik ja iseseisev on beebi.

Mina häälestasin end üsna varakult tööasjade toimetamise lainele, kuid jätsin taganemistee juhuks, kui laps seda ei võimalda.

Kuna meie firmas oli minu kt-ks igati sobilik inimene olemas, ei pidanud ma muretsema uue inimese väljaõpetamise või selle pärast, mis saab kt-st juhul, kui ise plaanin uuesti tööle asuda. Kõige lihtsam ja loogilisem on leida lapsepuhkuse ajaks asendaja firma seest. Sageli pole see aga võimalik. Siis tekibki küsimus, kes on valmis võtma suurt vastutust ajutiselt ja tulema mõneks ajaks firmat juhtima valmisolekuga päevapealt lahkuda, kui emapuhkusel juht otsustab ootamatult tööle naasta.

Tänapäeval on pea kõigil kodus internet, mis võimaldab ka kodukontoris töö tegemist. Kui laps on rahulik ja emal sisemuses suur tahtmine end ka titaga kodus olles tööasjadega kursis hoida, on see täiesti võimalik.

Ka minu kolleegid olid enne mu lapsepuhkusele jäämist skeptilised, kui ütlesin naljaga pooleks, et ärge muretsege, olen pärast sünnitust niikuinii mõne päeva pärast arvuti taga. Ja kui päris aus olla, ega ma isegi selles päris veendunud olnud, kas see võimalik on.

Aga nii see läkski. Kolm päeva pärast sünnitust hõiskasin MSNi kaudu kõigile kolleegidele, et pisi-Kevin magab, kuidas müük läheb, kas inimesed ikka reisivad?

See ei olnud sellepärast, et ma poleks usaldanud oma asendajat või kolleege. Kaugel sellest. Pigem on see meie väikese töökollektiivi oma pere tunne, mis tekitab soovi toimuvaga kursis olla.

Omaette kunstiks osutus tita kõrvalt tööasjadega tegeledes oma aja planeerimine. Võin öelda, et alles nüüd, lapse kõrvalt, olen õppinud oma aega maksimaalselt ära kasutama.

Mõned beebid vajavad vähem, teised rohkem tähelepanu, ühed nutavad rohkem, teised vähem, kolmandad üldse mitte. Kuna meie peres oli see esimene laps, siis ei olnud meil eesootavast erilist ettekujutust peale teadmise, et päris paljud titade emad teevad kodus lapse kõrvalt tööd. Meil vedas - Kevin oli esimesest elupäevast saadik vaikne ja rõõmus tita, kes magas palju ja nautis ka omaette toimetamist.

Nüüd, kui pisipoeg on saanud pooleaastaseks ja esimesed kaks hammast suus säramas, võin südamerahuga öelda, et poiss pole minu arvuti taga veedetud tundide pärast küll millestki ilma jäänud. Jõuame iga päev võimlema või ujuma, ka mängimiseks on aega piisavalt. Rohkem tegeleb õhtuti poisiga töölt koju jõudnud isa, kes annab mulle võimaluse mõned kiired tööasjad korda ajada. Nädalavahetusel oleme mõlemad poja päralt. Ilmselt ootavad meidki peagi, kui Kevin roomama hakkab, ees suured muutused. Kuid eks siis tuleb taas päevaplaan ümber korraldada või abiväge otsida.

Ei tasu kuulata, mida arvavad ja soovitavad teised. Igaühel on erinev kogemus erineva lapsega. Ja iga ema on erinev. Ühele sobib rahulikum eluviis, teisele tegusam. Mõni saab jõudu ja energiat puhkamisest, teine toimetamisest ja ringisebimisest. Tehke nii, nagu teile sobib. Kui tunnete, et laps annab võimaluse end tööasjadega kursis hoidmiseks ja te sellest rahuldust tunnete, siis nautige seda, mitte ärge kartke ühiskonna või ümbritsevate hukkamõistu. Kes palju teeb, see palju jõuab.

Ja lapsele meeldib kõige rohkem naeratav ja oma eluga rahulolev emme.

Autor: Ulvi Tüllinen