Keskeakriis - ka naistel

Kui 40. sünnipäev üha lähemale jõuab, hakkab paljudele tunduma, et elukutse, mille omandamisest kunagi õhinal unistati, et olegi vist see õige. Samas ei tule pähe ka midagi muud, millega tahaks parema meelega tegeleda. Masendushetkedel tekib kiusatus hoopis "rongilt maha hüpata" - maale elama kolida ja mõnda vähemnõudlikku ametit pidada. Samas ei tahaks loobuda ka juba saavutatud elustandardist. On see äkki hoopis keskeakriis, kui hakkad aru saama, et nooruseunistused ei täitugi? Kas naistel üldse on keskeakriisi hingelises mõttes - tavaliselt räägitakse naistega seoses ju füsioloogilistest muutustest ehk menopausist?

Keskeakriis võib tabada nii mehi kui ka naisi, vallalisi ja abielus, rikkaid ja vaeseid eri kultuuridest pärit inimesi, kinnitavad rahvusvahelise uuringu andmed. Seega on keskeakriis üldinimlik nähtus. Tavaliselt tabab see inimesi 40-50ndates eluaastates, keda varem, keda hiljem. See on seisund, kus inimene tunneb, et on kaotanud õnne- ja rahulolutunde. Asjad, tegevused ja suhted, mis pakkusid varem rõõmu ja rahuldust, ei tee seda enam. Kõik on kuidagi rutiinne, paigas, elu on kaotanud oma värvid. Enamasti on see eluperiood, kus tekib arusaam elu lõplikkusest ja tekib küsimus, kas see ongi kõik, kas nii jääbki?

Mis põhjustab keskeakriisi? Tuntud psühhoterapeut Gabrielle Roth rõhutab, et raskused sujuval üleminekul nooruse faasist küpsuse faasi tekivad siis, kui eelmised elufaasid on korralikult läbimata, kui inimene kannab endas arme ja taaka lapse- ja noorpõlvest või on elanud vastavalt teiste ootustele, mitte vastavalt oma vajadustele, huvidele ja võimetele. Eelmiste elutsüklite õppetunnid ja kogemused on puudulikud, eakohased vajadused rahuldamata. Sel juhul võib üleminek küpsuse faasi kujuneda piinavaks ja ebamugavaks, millest väljapääsemiseks otsitakse lahendust väljastpoolt, langedes tagasi eelmistesse elufaasidesse. Näiteks on tulnud minu vastuvõtule mehi ja naisi, kes oma rahuldustpakkuvale pereelule vaatamata otsivad ikka ja jälle uut suhet, milles veelkord läbi elada nooruse kirglikku joovastavat armutunnet ning tunda end ihaldatu ja väärtuslikuna. Eneseväärtuse tunde peaksime me kaasa saama juba väga varajasest lapsepõlvest. Tegelik küsimus nendele inimestele on, kuidas õppida end ise armastama ja lugu pidama ilma välispidise kinnituseta?

Probleem on meis endas, mitte väljaspool. Me otsime iseennast. Kes ma olen praegu ja mida ma vajan? Emotsionaalselt raskes seisundis on sõnum: midagi tuleb minu elus muuta. Veel on aega midagi ette võtta. Aga mida, see ongi kõige keerukam küsimus. Ja ka hirmutav, sest kehtiv olukord, kuigi kehv, on teada-tuntud ning turvaline.

Roth pakub välja sammud kriisist väljatulekuks. Esiteks aktsepteeri end sellisena, nagu oled. Seejärel tuleb ravida vanad haavad ja koorem maha panna, see takistab meid jõudmast oma tõeliste vajaduste ja võimeteni. Siin aitab sind sinu sisemine tarkus ja vajadusel professionaalne spetsialist. Siis vaata üle kõik oma elu aspektid - töö, pere, suhted, hobid. Leia, mis on selles väärtuslikku ja mis mitte. Kuidas tahaksid, et asjad oleksid? Kuidas saad neid asju muuta, mida tahad muuta? Ja siis tee seda.

Neljakümnenda eluaasta ümber hakkab inimene tajuma, et umbes pool elust on elatud. Hakatakse rohkem mõtlema saavutatu üle - kas see on see elu, mida olen soovinud? Kas olen saavutanud ja kogenud asju, millest kunagi unistasin? Enam pole tunnet, et aega on lõpmatult.

Tihti satuvad sellesse perioodi veel ka suuremad elumuutused, nagu laste kodust lahkumine, lahkuminek kauaaegsest elukaaslasest vms. Sellised sündmused sunnivad oma elu ja iseenda peale sügavamalt mõtlema ja tihti otsustatakse siis ka suurem kannapööre teha.

Tööalaselt on harjutud eeldama, et 40ndateks on inimene valitud erialal jõudnud tunnustatud spetsialisti staatusesse, tõusnud n-ö tegijaks. Kui see nii pole, võib inimene tunda ennast ebamugavalt - noored lähevad juba mööda ja töögi ei paku enam väga palju rõõmu. Seetõttu on umbes 35aastaselt kõige raskem eriala vahetada. Raske on olla algaja endast nooremate hulgas. Lisaks teeb muutuse ettevõtmise raskeks soov säilitada harjumuspärast elatustaset. Uuesti alustamine tähendab aga sissetulekus vähemalt mõneks ajaks tagasiminekut.

40aastaselt võib olla õige aeg alustada ettevõtlusega, kuna on olemas juba kogemused ja teadmised, mida realiseerida. Samuti on kergem leida motivatsiooni oma ettevõtte huvides pingutuste ja ohverduste tegemiseks.

Enne muutust tuleb endale selgeks teha, et uue ukse avamise eel tuleb vana uks sulgeda. Piltlikult öeldes ei saa kahes toas korraga viibida - tuleb teha valik, kummas toas otsustad olla.

Mitmed karjäärinõustust saanud inimesed otsustavad pärast nõustajaga põhjalikku analüüsi oma elus suure muutuse siiski tegemata jätta, kuna see nõuab liiga palju ohverdusi ja pingutust. Sellisel juhul leitakse elu pärlid tavaliselt väljastpoolt tööd. Kui aga otsustad muutuse teha, tee seda otsustavalt ja julgelt!

Autor: ÄP