Kolmapäev 1. märts 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Maagiline enesehinnang

Voldemar Kolga 21. mai 2008, 00:00

Enesehinnangu või eneseväärtustamise (self-esteem) mõistest on saanud lööksõna, mida kasutavad nii lapsevanemad, õpetajad, õpilased, tööandjad kui ka töövõtjad, rääkimata psühholoogidest ja psühhoterapeutidest. Enesekiitmise, eneseusu ja enesekindluse ümber pöörleb meie elu. Alatasa kuulen, kui superhea on üks või teine, kui super on see luuletaja või need kingad. Nii on ka otse loomulikult superstaariks saamise eelduseks kõrge enesehinnang. Kas me peame seadma endale eesmärgiks kõrge enesehinnangu?

Usutakse, et kõrge enesehinnang on inimesele kasulik, kuna soodustab õpiedukust, aga ka tööalast ja muud edukust. On tekkinud arusaam, et kõrge enesehinnang on kui võluvits, mis tagab edu mis tahes vallas.

Enesehinnangu tähtsustamine sai alguse 1960-1970ndatel, kui ameeriklaste uurimused näitasid positiivset seost enesehinnangu ja koolihinnete vahel. Hakati mõtlema, et kõrge enesehinnang aitab inimestel seada kõrgeid eesmärke, mille tulemuseks on hea õpiedukus. Sotsiaalselt tundlikud inimesed hakkasid spekuleerima, et vähemusgruppide (afroameeriklaste)

madal õpiedukus võib tuleneda nende madalast enesehinnangust, mitte võimetest või teadmistest. Madala enesehinnanguga hakati seostama kuritegevust, alkoholi ja narkootikumide liigpruukimist, isegi varast rasestumist.

Praktilised ameeriklased otsustasid härjal sarvedest kinni haarata, ja praeguseks võib leida 308 000 kodulehekülge internetis, kus koolid kuulutavad, et nende missioon on õpilaste enesehinnangu tõstmine (Twenge, 2006). On käivitatud tuhandeid enesehinnangu tõstmise programme. Londoni majanduskooli professor Nicholas Emler (2001) kirjutab, et enesehinnangu tõstmist peetakse universaalseks rohuks kõigi sotsiaalsete probleemide vastu. See idee on päädinud meeletu suure eneseabi ja haridusprogrammide turuga. Californias on isegi nii kaugele mindud, et investeeritakse maksumaksja raha kodanike enesehinnanguprogrammidesse. Eestis on kõige parem eneseusu ja enesehinnangu tõstja Peep Vain. Tema populaarsus viitab sellele, et läheneme ameeriklaste positiivsele programmile, lootes, et kõrge enesehinnang loob aluse eduks ja heaks eluks.

Paraku ei ole enesehinnangu seosed teiste näitajatega üks-ühesed. Nii ei ole suhteliselt madal enesehinnang kuritegelikkuse, vägivaldsuse, narkootikumide ja alkoholi tarbimise ja kehvade koolihinnete riskifaktoriks, aga on riskifaktor enesetapus või selle katses, depressioonis, saada kiusatuks koolis.

Väga kõrge enesehinnanguga kaasneb nartsissism ehk enesekesksus ja imetlus; vanemate ja kaaslaste mõjutustele allumatus, riskantne autojuhtimine, sõitmine joobnult, last, but not least, rassistlikud vaated. Muidugi on siin juttu tõenäosuslikest seostest näitajate vahel.

See annab põhjust kahelda, kui hea on inimesele endale ja tervele ühiskonnale omada kõrget enesehinnangut ja saada vastavat enese ülespuhvimise koolitust. Ameerikas räägitakse isegi positiivsuse türanniast: pead iga hinna eest jätma õnneliku inimese mulje. Nende enesehinnang ongi teinud läbi suure tõusu viimastel kümnenditel, millega on kaasnenud kooliedukuse testi tulemuste langus ja närvilisuse kasv.

Muidugi on iseasi, et kas närvilisuse taga on just kõrge enesehinnang ja rahuldamata eneseimetlus, aga ilmselt tuleks olla ettevaatlikum kiituste jagamisel vasakule ja paremale, eriti oma lastele. Äkki mõni võtabki pähe, et on superstaar. Ilmselt on õige vana mõttetera: ära aja oma nina liiga kõrgele ega lase seda liiga madalale. Adekvaatne enesehinnang on hea enesetunde ja edukuse alus. Mis on aga adekvaatne enesehinnang? See jääb juba eneseteadvustamise ülesandeks.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:46
Otsi:

Ava täpsem otsing