Rotermanni kvartal oma ajast ees

Siim Sultson 21. mai 2008, 00:00

Paides mütsitöösturina alustanud Christian Abraham Rotermann rajas Tallinnasse tsaaririigi pealinna suunduva Narva maantee ja sadamasse viiva nüüdse Mere puiestee vahele kaubahoovi "Chr. Rotermann".

Kaubahoovi tegevusalaks sai ehitustarvikute ja -materjalide tegemine ning sissevedu. Edukas tegutsemine kasvava kubermangulinna kaubateede ristumiskohal võimaldas ettevõtte omanikul ehitada aastatel 1849-1851 nüüdse Viru väljaku äärde Rotermanni kaubamaja. Kahekordne, nüüdseks seest tühjendatud hoone aitas senisest enam rõhuda firma esinduslikkusele.

Rotermanni kvartali arengule andis erilise hoo 1870. aastal avatud Peterburi-Tallinna-Paldiski raudtee. Ilmaoludest sõltumatult alati ühesugust veokvaliteeti pakkuv raudtee võimaldas vedada senisest korraga hulga suuremaid koguseid kaupu kauge maa taha. Ilmselt paljuski tänu raudteele kasvas Rotermanni kvartali tööstuslik haare üle tsaaririigi, ulatudes välismaalegi. Kõrvuti toonases ehitustööstuses kandvat rolli omava puidutöötlemisega rajati kvartalisse ka tärklise- ja piirituse puhastuse tööstus, jahutööstus, leivavabrik, külmhoone.

Ilmselt piiritusetööstus, millel oli haru ka Maarjamäel, täpsemalt Suhkrumäel, kus kõrvu piirituse villimisega toodeti ka suhkrut, ajas üksjagu pankrotti ka mõisate seniseid tulusaid viinakööke. Suurtööstus muutis toodangu odavamaks ja saatis selle vaevalise vankritel viinavoori asemel raudteed pidi otse Peterburisse.

Maarjamäel käivitas Chr. A. Rotermann Tallinna esimese auruveski, mis aga 1869. aastal koos tehasega maha põles. Seepeale rajas ta uue auruveski juba praegusele Hobujaama tänavale. Aasta hiljem surnud omaniku asemele astus tema poeg Chr. Barthold Rotermann, kes rõhus nüüdsest veelgi enam teraviljatööstusele. Selleks ehitas ta lisaks eraldi teraviljaveski, mille toormeks sai valdavalt Venemaa sügavustest Volga aladelt ja Lääne-Siberist toodud teravili.

Kvartali suurusest tingituna oli oluline osa ka selle erinevate kvartalite vahel töö koordineerimine ja nii veetigi siin 1880ndatel Tallinna esimesed, paraku küll sisetarbeks mõeldud telefoniliinid.

Vaevalt kümnendivanune Belli leiutis andis kompleksi arengule hoogu juurdegi. Kõrvuti rajati ka elektrivalgustus.

Uue omaniku ajal laiendati puidu- ja rauatööstust veelgi, 1887. aastal avati eraldi makaronivabrik. Aasta hiljem kerkis Mere puiestee äärde Eestimaa kubermangu ja Tallinna linna arhitekti Rudolf Otto Knüpferi projekteeritud on imposantse keskmahuga paekivist kaubahoone. Samal ajal üks maja

Viru väljaku poole ehitati ümber üks laohoone kompleksi peakontoriks, selle alumisele korrusele koliti ka Viru tänaval asunud esinduskauplus.

Nii Chr. B. Rotermann kui ka tema poeg Chr. Ernst August Rotermann olid sajandialguse esimesi autoomanikke Tallinnas. Esimene neist keerutas tänavatolmu Argose, teine USA päritolu Reoga.

Chr. B. Rotermanni ajal saavutas tööstuskvartal oma suurima tuntuse ja õitsengu, olles tuntud üle tsaaririigi ja välismaal. Nagu oma kadunud isa, kes oli enne surma Tallinna raehärra, sai temastki Tallinna linnavolinik, aga ka Belgia aukonsul.

1902. aastal kerkis kvartali kohale üks nüüdseni säilinud kõrgetest korstnatest, 1904. aastal viljaelevaator ja uus jahuveski, 1905. aastal uus viiekorruseline kruubiveski.

Veel enne surma jõudis Chr. B. Rotermann lasta ehitada endale villa otse kvartali servale vana kaubamaja naabrusse. Aastatel 1909-1910 valminud maja arhitektiks on märgitud kvartalisse kuulunud Soolalaogi 1908. aastal projekteerinud Ernst Boustedt. Teisalt aimub juugendlike joonte ja mõningate rahvusromantiliste võtete segus valminud punastest tellistest hoones Soomes samal ajal üliaktiivse Eliel Saarise käekiri. Liiatigi käis ta samal ajal ju muudelgi juhtudel Tallinnas erialaselt gastroleerimas.

Pärast isa surma laiendas Chr. E. A. Rotermann uue juhina leivatootmist veelgi, rajades esinduse ka Viljandisse.

Iseseisvuse saabudes oli Rotermanni kvartali tööstus Eesti leivatootmises number üks. Ehkki suurtöösturid Puhkid pakkusid 1920ndate hakul laostunud Ilmarise tehase territooriumil käivitatud jahutööstuse ja esindustega Narvas, Viljandis, Tartus kõva konkurentsi, jäi leivatootmisele keskendunud Rotermann ikkagi juhtivaks.

Paralleelselt rajas aktiivne Chr. E. A. Rotermann 1921. aastal oma kvartalis ka ühe Eesti esimestest automüügi esindustest, pakkudes nii omakorda konkurentsi valdavalt USA autosid esindavatele Puhkidele.

Koos sõja algusega ja Hitleri kutsega kodumaale lahkus Chr. Ernst August Rotermann septembris 1939 üldise baltisakslaste ümberasumise laines Eestist.

Tekkinud vaakum mõjus eestlastele kui tardunud hirmusegane meeleülendus enne äikest: ühelt poolt ometi kord sai kogu maa meitele ja saksad läinud, teiselt poolt oli võõraste sõjabaaside vinas tunda lähenevate sündmuste verist traagikat.

Nõukogude okupatsiooniajal kogu kvartali tööstused muidugi natsionaliseeriti. Vahepealne Saksa aeg kinkis need küll tagasi, kuid sõjaoludes ei saanud tootmistest eriti asja.

Uue nõukogude okupatsiooni ajal nimetati taasnatsionaliseeritud kompleksis Rotermanni ettevõtted Viktor Kingissepa nimeliseks Tallinna Teraviljakombinaadiks, mis vorpis leivatooteid veel 1980ndate algulgi, küll siis juba Leiburi ühe filiaalina. Roseni viinavabrikust sai Tallinna Piirituse Puhastamise Vabrik.

Nõukogulikus absurdiküllases plaanimajanduse ja minnalaskmise meeleolus muutus kapitalimaailma tööstuspärl mõne aastakümnega lagunevate tondilosside rägastikuks keset kesklinna.

Uuel iseseisvusajal sisustatakse Rotermanni kvartal kaubandus-, näituse- ja luksuslike elamispindadega nagu mujal maailmaski. Ühelt poolt vaevalt tänapäevastes tingimustes kesklinnas tootmisest miskit välja tuleb, teisalt just selline arendus, kus kätt proovivad ka arhitektuuribüroo Kosmos arhitektid, päästab ühe ajaloolise kvartali hävingust. Juba kümnend tagasi ju künti Põhjaväil paratamatusena risti läbi Rotermanni kvartali.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:46
Otsi:

Ava täpsem otsing