Talupoja tarkus ja mõisniku mõtted tiivustavad Klammereid

Indrek harib igal aastal Viru-Jaagupi ümbruses 3300 hektarit põlde, lisaks on 400 ha heinamaid ja 200 ha metsa. Talle ja abikaasale kuuluvad neli edukalt tegutsevat põllumajandusettevõtet ja plaane nendega on palju.

Kohtume Indrekuga kenal maipäeval ja suundume tema valdustesse ringsõidule. Kolme tunniga ei jõua kaugeltki kõiki põlde ja farme läbi sõita, peatume vaid olulisemates kohtades. Igal pool käib töö - suured rohelised John Deere'i traktorid (neid on kokku 9) külvavad suvivilja ja teevad umbrohutõrjet, Voore kuivati juures valatakse betoonist alust kolmele uuele viljahoiutornile ja Viru-Jaagupis käib ehitustöö veiselauda teise osa kallal.

Esimese peatuse teeme Indreku kodutalus, kust kõik alguse sai.

"1989. aastal saime isaga talu tagasi ja siis kasvatasime kolmel hektaril kapsast, ülejäänu oli vilja all. Ise kündsin ja külvasin. 1990. aastal olin pool aastat Saksamaal virtsahvti õppimas ja tagasi tulles oli mul kindel teadmine, et palgatööliseks ma enam ei hakka," meenutab Klammer. Enne seda töötas Indrek Ed. Vilde nimelise kolhoosi peaenergeetikuna.

Kuigi Klammerite ettevõtmiste hulgas on heal järjel nii sea- kui ka veisekasvatusfarmid, peab Indrek ennast kõige rohkem siiski põllumeheks.

"Praegu on meil juba üle kolmandiku külvipinnast talivilja all. See võimaldab töid ühtlasemalt suve peale ära jaotada ja saagikus on taliviljadel ka suurem. Uued traktorid ja kombainid on varustatud GPS- ja auto-track-seadmetega, nii et töökäigud tulevad sirged ja välistatud on ülekattega maaharimine. Väga lihtsalt võib välja arvutada, mis kas või poolemeetrine ülekate 200 ha suuruse põllu puhul tegelikult maksma läheb," on Indrek uue tehnikaga rahul.

Ka põlluservade ja külavaheteede hoolduse eest peab peremees hoolt. "Need on nagu pildiraam. Pilt võib ju ilus olla, aga kui raam on vilets, ei tule ka pildi ilu esile," leiab ta. "Selles suhtes erineb eesti põllumees välisinvestoritest, neile on tähtis ainult kasum, meie vaatame ka, et nii farmide kui ka põldude väljanägemine korras oleks."

Kui küsin, millise traktori või seadme ostul ta on kõige uhkem olnud, saan vastuseks, et kõige enam rõõmu valmistas 1990ndate alguses ostetud uus Belarus. "Mõnda uut traktorit lähen praegu alles kolme päeva pärast vaatama, sest tean, millised kohustused see endaga kaasa toob," muigab mees.

Uus kuivati ja rajatavad viljahoidlad kindlustavad põllumehe tagalat. "Kui on koht, kus vilja hoida, siis ei pea seda sügisel odava hinnaga ära müüma, vaid saab oodata paremaid aegu."

Edasi suundume Indreku kõige värskema ettevõtmise poole. Mööda vana munakiviteed sõites jõuame Kulina püüliveski juurde. See on pikk puuhoone, kus on täielikult säilinud 1930ndatel Saksamaalt ostetud veski sisustus, millega saab teha kõikvõimalikke jahusid, kruupe, tangu ja mannat.

"Rakveres on veel kaks meest, kes teavad, kuidas see veski töötab. Tahame ühe noore mehe välja õpetada, kes veski uuesti käima paneks. Isegi veeturbiini võiksime veel käima panna, aga kardetavasti on praegu jõe veetase nii madal, et ainult kevadise suurvee ajal saaks vesi kivisid ringi ajada. 1980. aastate fosforiidiuuringud viisid Pandivere veetaseme alla," teab Indrek.

Toiduainete tootmist on plaanis veelgi laiendada - Kulinal ootab uuesti kasutuselevõttu ka väike lihatööstus, mis aastaid tühjana seisnud.

Jõuame Küti Mõisa töökotta, millest sepikoja osa on Rakvere Ametikoolile rendile antud. "Poisid ise ladusid praktika käigus puhkeruumi ahju ja tegid duširuumi. Juurde sai ehitatud viie töökohaga ääs; muu sepavarustus oli olemas. Meil on praegu neli töökoda, nii et sellele leidsime sellise rakenduse," on Indrek rahul.

Edasi viib tee läbi põliste Näsu ja Võhu küla, taustaks hästihooldatud kahesajahektarilised põllud. Ühele neist on laskunud parv hanesid, keda Indrek pilklikult tervitab.

"Sellest aastast enam ei maksta lindude hävitatud põldude eest toetust, nii et nüüd on needki meie ülalpidamisel," muigab Indrek.

Jõuame Voore mõisa juurde. Kunagine vanadekodu seisab praegu tühjana ja ootab head äriideed, et taas elule ärgata. Kahes 1960ndatel ehitatud laudas asub praegu Voore Mõisa noorkari, kõige küpsemate mullikate hulgas ka pull Dermont, kes lehmikutele elu õpetab ja nad Voore Mõisa piimakarja hulka saadab.

Lühikese peatuse teeme ka Kupna Mõisa sigalas, kus pakutakse toitlustust ja majutust Ekseko sigadele, kes saabuvad siia seitsmekiloste põrsastena ja lahkuvad nuumsigadena.

Põllumajanduse üldisest olukorrast rääkides tekib Indreku laubale murelik korts. "Eesti riik peaks juba ükskord aru saama, et põllumajandus on strateegiline majandusharu ja seda tuleb hoida ning toetada," räägib ta. "Täiesti kuritegelik on näiteks põllumaade metsastamise kava, mida praegu ellu viiakse ja toetatakse. Enam ei mõisteta, millist vaeva tähendab metsalt põllumaa tagasivõitmine."

Teine kuritegelik projekt on Indrek Klammeri hinnangul linnaäärsetele põldudele papist majade ehitamine. "Kui kogu maailmas põllumajandusmaa väheneb, on meil rumal sellele kaasa aidata," leiab ta.

"Põllumehed peavad võitlema selle eest, et nad üldse toota saaksid: ikka tungib kellelegi sõnnikuhais ninna ja siis on kaebajaid palju. Süüa tahavad ometi kõik ja just kodumaist liha ning piima, aga ilma sõnnikuhaisuta seda toota ei saa," ütleb Klammer. "Praegu toodame päevas 12 000 liitrit piima ja oleme suutelised säilitama kuni 8000 tonni vilja. See on näiteks Rakvere-suuruse linna jaoks juba arvestatav strateegiline kogus."

Oma suures majapidamises ringi liikudes on Indrek rahul ja õnnelik.

"Lähed mõnda pooleliolevat tööd vaatama ja näed, et asi on juba tehtud. Sellest on alati rõõmu. Hindan oma juhtides seda, et nad ei rehkenda ainult töötunde, vaid tahavad alati saada maksimaalset tulemust," tunnustab Klammer. "Tasapisi hakkab kõigis töötajates tekkima omanikutunne, mis vahepeal oli kadumas. Saadakse aru, et iga töökoht tähendab omaniku jaoks suuri investeeringuid, on see siis mugavusvarustusega traktor või puhas lüpsjate puhkeruum. Ja sellesse hakatakse nii ka suhtuma."

Kuigi paljud hoiatasid Indrekut pereettevõtte loomise eest, kus abikaasad kogu aeg koos, on Klammerite tandem endiselt toimiv.

"Kahekesi saab kõiki otsuseid, ka hulljulgeid, vastu võtta palju kiiremini kui paljudega arutades. Paljud töötajad lähevad räägivad enne mu naisega, et teada saada, mis mina võiksin asjadest arvata, nii et tema on natuke ka puhvri eest," leiab Indrek.