Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Jahenenud tunded
Laias laastus võib eestimaalasi jagada kolmeks: need kes fännavad Eurovisiooni, need kes seda tõepoolest ei vaata ja need, kes krimpsutavad nina, kuid on pea esimestena teleri ees. Kaldun arvama, et see viimane seltskond on moodustanud siiani valdava enamuse.
Pärast selle aasta esimest eelvooru julgen ennustada, et ausate mittevaatajate arv kosub tunduvalt.
Viimased Eurovisioonid on taastanud minus sarnase tunde sellele, mida kogesin kunagi kooliajal, kui lauluvõistlust sai näha vaid Soome telekanalilt ning mõnikümmend kilomeetrit Tallinnast eemal elades oli õnneasi, kas teler võtab pildi ja heli välja või seekord mitte.
Ligilähedane ootusärevus valdas mind veel läinud aastal, kui olime eurovõistlustule poolfinaalis. Kas jääme pildile või mitte? Lõppkontserdile pääsenud riikide ettelugemise ajal olid pöidlad hoidmisest valusad.
Sel korral enam mitte.
Miks? Ei oskagi üheselt vastata. Slängis võiks öelda, et juhe jooksutati kokku juba enne, kui see ise kokku joosta jõudis.
Usun, et ma pole ainus, kes tänavu kohe päris südamest küsib, et misasja seal eurolaval õieti aetakse ja kas meil on tõepoolest mõtet jätkata?
Teleri ees istudes ei tulnud pähegi muusikast rääkida (küll on naiivne soov), pigem lendasid killud, milline hull punt teise omasarnasega kohtumisõhtu võiks korraldada, et asja veel üle vindi keerata.
Selleks korraks on nali läbi ja hea on see, et vaatamata kõigele säilitasid meie kreisikad väärikuse. Mina ei oska aga esimest korda päris ausalt öelda, kas laupäeval olen ikka teleri ees.