Inimene ise pidurdab enda arengut kõige rohkem

Primaarne oli püsida elus, seega osutusid vanemad inimesed kogukonnale koormaks.

Eskimo näiteks tajus ise ära, millal tema töö sai tehtud, ja sooritas enesetapu, aidates sellega kogukonnal paremini hakkama saada.

Radikaalseid näited on veelgi, näiteks Aafrika hõimude hulgas söödi ema ära, kui tema noorim tütar mehele läks ja seda veel 19. sajandil.

Tänapäeval räägitakse palju mentorlusest ning juhendamisest ehk coaching'ust. Mõlema puhul saame rääkida kogemuse väärtustamisest, kuid sisult on need mõnevõrra erinevad asjad.

Juhendamist võib pidada tegevuseks, kus kogenud kolleegid on juhendajaks ja toeks vähem kogenud kolleegidele, tegu on enamasti ühe allüksuse sisese protsessiga, kus kogenum on toeks ja suunajaks.

Üldjuhul on juhendaja sama ärivaldkonna esindaja kui juhendatav ehk juhendamine tegeleb tööalaste arenguprotsessidega.

Mentorlus on laiem mõiste, mis on seotud inimese isikliku arenguga (mis mõjutab tegelikult ju ka tööalast tegevust).

Mentor ei ole ettevõtte ega mentiiga tööalaselt tavaliselt seotud, kasulik on ka see, kui nii mentor kui ka mentii on hõivatud hoopis erinevas sektoris, see loob hea eelduse avaramaks mõtlemiseks ning pakub võimaluse väljuda kehtestatud raamidest.

Mentorlus ja juhendamine kui tegevused ongi kummardus kogemuse väärtustamisele ning võimaldavad organisatsioonidel ning inimestel astuda arengukiirteele.

Paraku arvavad paljud nii tipp- kui ka keskastmejuhid, et midagi pole enam õppida, kusagile pole võimalik pürgida, kõike ollakse näinud jne.

Millest selline uskumus alguse saab? Arvan, et kõik saab alguse sellest, kas inimene on avatud olekus või on ta end kusagile fookustanud. Asja seletab lahti fotoaparaadi näide.

Kui lähete loodusesse pildistama ning soovite näiteks teha maastikust ülevaatliku pildi, teete panoraampildi.

Mõnikord märkate mingit huvitavat objekti - puud, liblikat või lille -, siis te seate selle objekti fookusesse ning teete pildi. Ja kui jälle tahate teha panoraampilti, suumite te tagasi.

Niisamuti tuleks inimestel käituda elus: kui olete tööl või parajasti mingi olulise projektiga hõivatud, suumite te ennast sellesse ning kui see saab läbi, liiguta lainurga peale tagasi. Fotoaparaadile annab korraldusi inimene, iseseisvalt ei tee aparaat midagi. Inimesel on võime end ise juhtida, kuid siiski seda tihti ei tehta.

Ehk siis me fookustame, kuid pärast tegevuse lõppu ei keera me end lainurga peale ehk avatud olekusse tagasi, vaid jääme fookusesse ja sellest kõik probleemid alguse saavadki. Oleme ise end vangistanud piiratusega, jääme sinna kinni ja hakkame vaikselt stagneeruma ning allakäik saab alguse.

Kui tegutseda iseenda kehtestatud piirides, võibki paljudele õigustatult tunduda, et kõike teatakse, kõike on kogetud. Piltlikult öeldes panete igal hommikul mängima ühe ja sama plaadi ning arvate, et see ongi kogu maailmamuusika.

Pidevalt fookuses olles kipub ära kaduma ka reaalsustaju ehk oma rolli hakatakse võtma liialt tõsiselt. Tähtsaks muutub aeg, märksõnaks saab kiirustamine, sellega kaasneb pinge ja närvilisus. Fookuses olles pole sul aega teiste jaoks, kolleeg, kes tuleb sinult näiteks nõu küsima, on sinu jaoks ärritaja, segav faktor.

Kõik me oleme mingil määral näitlejad suurel elu näitelaval, peame aru saama oma rollist ning ülesannetest.

Rolli täitmine kuulub osaliselt meie tööülesannete juurde. Senikaua, kui me sellest aru saame, on kõik hästi, kui aga hakkame ennast teistest tähtsamaks, targemaks ja paremaks pidama, võtame oma rolli liiga tõsiselt ning muutume seeläbi võltsiks.

Juhid muutuvad võltsiks siis, kui nad püüavad iga hinna eest oma positsiooni (loe: võimu) säilitada, tihti minnakse selle tagajärjel iseenda tõekspidamistega vastuollu ning võetakse vastu otsuseid, mida muidu ei tehtaks, muututakse süsteemi ohvriks.

Kui meie kõrval on mentor, ei pruugi me oma teekonnal nii palju kraavis kõndida, vaid püsime paremini tee telgjoone lähedal.

Loomulikult pole ka siis välistatud kraavi minemise võimalus. Kuid olen kindel, et selle juhtumise korral saab kiiremini tagasi teele.

Inimesed peavad uskuma sellesse, mida nad teevad, ja olema selles siirad. Praegusel ajal on paraku valdavaks populism ja demagoogia, seda nii poliitikas kui ka ettevõtluses. Ollakse iseteadlikud ning kogemuse väärtustamine pole au sees.

Elus on asju, mida peab tegema, ning asju, mida ei tohi teha, ülejäänu on inimese enda valikuvabadus.

Meil on vabadus valida, kas oleme pidevalt fookuses või avatud ehk vabad.

Vabaduse eelduseks on kord: mingisugused kokkulepped ja põhimõtted. Kord peab olema piisavalt õhuke, üle reguleerida ei tohi, sest sellel on negatiivsed tagajärjed. Üle reguleerides hakkab süsteem ennast ise hävitama. Püüdkem siis avatuse poole ja mõelgem kainelt.

Autor: Asko Talu