Kas põhi on käes?

Esimesena turgatas pähe, et tegelikult pole seis sugugi nii kole, kui seda võib meie ajakirjanduse põhjal järeldada. Lihtsalt, nüüd oleme hakanud neist asjust enam rääkima ning ärieetika ja vastustundlikkus on saanud oluliseks kõneaineks nii meedias kui ka äriringkondades. Ja see pole üldsegi mitte halb, pigem vastupidi. Ärieetika teemade kajastamise kasv näitab meie sotsiaalne tundlikkuse suurenemist.

Ettevõtlustegevuse nagu iga teisegi inimtegevusega on alati kaasas käinud ka eetiline arvestamine. Eetika avaldub inimeste tegudes ja otsustes, selles, milliseid kriteeriume arvesse võetakse, mille alusel mingi tegu või otsus tehakse. See pole midagi uut, eetikast ja vastutuse võtmisest oma tegevuse eest on räägitud ja kirjutatud juba alates Aristotelese aegadest. Tänapäeval on eetika küsimused saanud oluliseks osaks ka organisatsioonide igapäevases praktikas, sest kõik äritegevusega seotud valikud ja otsused on teinud inimesed ning iga taoline otsus ja tegevus mõjutab inimesi või inimestevahelisi suhteid. Ärieetika aitab taoliste otsuste ja valikute tegemisel, on abiks otsustamisel.

Tihti tundub, et eetikale hakatakse mõtlema, sellest rääkima alles siis, kui midagi on juhtunud, kui tegu on juba tehtud; eetikat kasutatakse oma tegevuse õigustamiseks või kellegi teise tegevuse hindamisel. Kindlasti on taolise arusaama tekkimisel oma osa ka meedial, kus sageli võimendatakse just negatiivseid näiteid ja millest tingituna võib olla jäänud mulje, et kogu Eesti äritegevus on sügavalt ebaeetiline.

Samas on võimalik leida hulgaliselt häid ja positiivseid näiteid. Tänu Äripäeva ja Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi eestvedamisel loodud vastutustundliku ettevõtluse indeksile nägin, et tegelikult tehakse meie ettevõtetes tunduvalt enam, kui sellest räägitakse. Ainult kahjuks neist positiivsetest näidetest ei räägita, seda teavet ei jagata ja seetõttu võivad mitmedki teistele eeskujuks olemist väärivad organisatsioonid tunda end üksikute huntidena. Seetõttu pean oluliseks, et me kõik, aga eriti ajakirjandus, hakkaks suuremat rõhku asetama just eetilise ja vastutustundliku tegevuse tutvustamisele ning heade praktikate jagamisele. Tegelikult meil on neid ettevõtteid, kelle tegevusest head meelt tunda.

Ärieetika eesmärk ei ole õpetada, mis on hea ja mis on halb, vaid eesmärk on anda inimestele vahendid, mis aitavad langetada õigeid (õigemaid) otsuseid. Tänapäeval on saanud üha ilmsemaks, et eetika põhimõtete integreerimine äritegevusse pole mitte ainult soovitatav, vaid see on ka hädavajalik organisatsiooni pikaajalise kestuse seisukohalt.

Olen kuulnud ettevõtete juhtide väiteid, et olla eetiline ja vastutustundlik on neile kasulik, see aitab saada konkurentsieeliseid, teenida enam kasumit ning tänu heale mainele saada juurde häid töötajaid ja väärt kliente. Taoline lähenemine oli arenenud riikides valdav eelmise sajandi 90. aastatel. Kuigi see pole otseselt väär, on siin rõhk asetatud valesti.

Tänapäevale on omasem vaatenurk, et ilma eetikata ja vastutuse võtmiseta oma tegevuses lihtsalt ei saa, eetika on oluline, eetika on tähtis. Selleks, et ettevõte saaks edukaks ja jääks pikaajaliselt kestma, on tarvis teha enam kui lihtsalt n-ö tegeleda äritegevusega. Ettevõtet tuleb vaadelda ja näha osana ühiskonnast ning keskkonnast.

Eetiline ja vastutustundlik käitumine ning tegevus, head suhted partneritega annavad ettevõttele n-ö tegevuslitsentsi. Sarnaselt litsentsi saamisega, võib ettevõtte oma ebaeetilise ja vastutustundetu käitumise ning tegevusega selle ka kaotada.

Eesti ühiskond on väike, meie ärikeskkond veel väiksem, väga vale pole ka väide, et kõik tunnevad kõiki. Seetõttu on meil eriti oluline meeles pidada, et oma partnerit saab petta vaid üks kord. Tähtis on mõelda oma tegevusele, selle tagajärgedele ja mõjule, iga otsuse ja tegevusega kaasneb vastutus ja seda ei tohiks ära unustada.

Viimasel ajal on märgata järjest suurenenud huvi ja soovi kehtestada endale, oma ettevõttele või tegevusvaldkonnale konkreetsed eetikareeglid, mis peaksid suunama käitumist ning tegevust.

Arvatakse, et eetiline käitumine ja tegutsemine on midagi erakordset, midagi, mida tehakse selleks, et olla hea, jätta endast head muljet, mingi lisakohustus. Eetikat võrdsustakse altruismiga, st anda endast kõik, et teistel oleks hea, mitte mõelda enda huvidele ja vajadustele. Heategu on hea tegu, see on vajalik ja hea, kuid seisukoht, et vaid heategude tegemisega on inimene või ettevõte eetiline, pole siiski päris õige.

Eetiline käitumine ja tegutsemine ei pea olema midagi enneolematut. Selleks, et olla eetiline ja teha eetilisi tegusid, ei ole vaja teha mingit kangelastegu.

Kuigi tundub, et j.o.k.k-mentaliteet on visa taanduma, leian, et niikaua kuni meil leidub organisatsioone, mille tegevuse põhimõtetes on olulise osana sees eetika ning vastustundlikkuse seisukohad, pole olukord sugugi veel väga hull ja põhja ei paista niipea.