Miks väärtustada kogemust muutuvas maailmas?

Ruth Alas 26. mai 2008, 00:00

Firma eluajal muutub korduvalt isegi põhitegevus ja olemasolu mõte, rääkimata põhilistest toodetest ja teenustest. Antakse lausa välja raamatuid sellest, kuidas olla edukas kõiki reegleid rikkudes. Tekib küsimus, kas üldse maksab kogemust väärtustada?

Võib-olla ongi lihtsam alati puhas leht ette võtta ja seda on lihtsam teha sellel, kes varem taolist ülesannet täitnud pole. Või on siiski midagi ka kogemuse kasuks öelda?

Arvan, et on. Tingimused ümberringi võivad küll muutuda, kuid jätkuvalt on ka kõige pisema töö tegemiseks tarvis inimest.

Inimene aga on kõigest olemasolevast kõige keerukam. Masinad on meie loodud ja käituvad vastavalt väljatöötatud programmile, inimesed on aga ettearvamatud. Iga inimene on ainulaadne ja tema mõtted ja soovid ei kattu juhi omadega.

Inimesi õpib tundma nendega suheldes ja see ongi koht, kus kogemus kasuks tuleb. Kauem organisatsioonides olnud ja neid juhtinud töötajal on olnud rohkem kontakte ja seeläbi ka parem inimeste tundmine.

Inimestega tegelemine algab iseendaga toimetulekust: kuidas ta mingitele olukordadele või inimestele reageerib, mille peale vihastab, millega ennast meelitada laseb.

Goleman (1998) on seda nimetanud emotsionaalseks intelligentsuseks, mis tähendab võimet ära tunda oma tundeid, ennast motiveerida ja tulla oskuslikult toime emotsioonidega nii iseendas kui ka suhetes teistega. See võimaldab aru saada, mis inimest mingi konkreetse olukorra juures ärritab, ja siis ka sellest ärritusest üle saada. Tundes enda tugevaid ja nõrku külgi, on võimalik tegutseda ise seal, kus tugevusi vaja läheb, ja kasutada teiste abi nende tegevuste juures ja delegeerida seda, millega endal probleeme on.

Ka siin on suurema kogemusega inimesel eeliseid: tal on võimalik olnud iseennast erinevates olukordades paremini tundma õppida.

Vajalik oleks teada ka neid jõude, mis meid liikuma panevad.

Inimesed väärtustavad tegevusi erinevalt. Ühe jaoks on väärtuslik midagi lõpule viia, teise jaoks on olulisem, et tegevuse käigus järgitaks teatud põhimõtteid, tulemus iga hinna eest pole tema jaoks väärtus omaette. Tegutsedes vastavalt oma väärtushinnangutele, saab inimene energiat juurde. Seevastu toimides endale olulisi põhimõtteid jalge alla tallates, valetades ja varjates, järgneb isegi soovitud tulemuste saavutamisele tühjuse tunne.

Enda tundmaõppimisel tuleb kasuks mentori olemasolu.

Mentori kasutamine on hea võimalus oma mõtted vestluses välja rääkida ja mentori käest tagasisidet saada. Hea mentor on see, kes ei ütle ette vastuseid ja oma lahendusi ega anna hinnanguid. Hea mentor suunab vestlust küsimustega ja peegeldab tagasi seda, mida ta mentee hoiakute ja tegevuste puhul tajub (Talu 2008).

Küsides olulisi, teinekord lausa valusaid küsimusi, juhatab mentor mentee vastuseid otsima ja seeläbi uute teadmisteni, mille loominguline rakendamine loob eelduse muutusteks (Haller 2008).

Tegelikult kuluks igale nooremale töötajale ära mentor, kellega lihtsalt oma probleemidest rääkida. Vahel aitab probleemist rääkimine iseenda mõtteid korrastada ja lahendus tuleb juba rääkimise käigus iseendale pähe. Samas ei ole mentorlus ka mingi imerohi, mis igal juhul aitab.

Tulemuse saavutamiseks on väga oluline, kas mentee ise soovib areneda, oma sisemaailma avardada ja iseenda parema tundmaõppimise kaudu paremaks inimeseks saada (Talu 2008).

Ka erialane kogemus tuleb kasuks, sest turumajandus on Eestis olnud juba üle 15 aasta ja selle toimemehhanisme on kõigil olnud võimalik tundma õppida.

Ka plaanimajanduse spetsiifikat arvestavate juhtimisvõtete ümberõppimiseks on piisavalt aega olnud.

Tiheda konkurentsi tingimustes müüvad kõik ettevõtted eelkõige usaldust. Usaldust saab väljendada 4K valemiga: usaldus = kompetentsus + kogemus + kohusetunne + kindlus

Kogemus on usalduse kindel koostisosa. Kes usaldaks enda ravimise arstile, kes pole taolist haigust varem ravinud?

Oleme saanud kogemusele nii vastu- kui ka pooltargumente. Samas on teada, et korrates eilset tegevust, saavutame eilse tulemuse. Aga kui eilset kaupa enam ei taheta ja tarvis on uut?

Ilmselt tuleks osata vahet teha tegutsemisviisidel, mida tasub jätkata, ja neil, mida tuleks muuta. On hulk tegutsemispõhimõtteid, mis sobivad alati. Need on väärtused, mis aitavad tagada pikaajalise usalduse.

Ilmselt tahaks igaüks, et temaga oldaks avameelne, aus ja õiglane. Ka vastastikusest austusest tulenevad viisakus ja sõbralikkus ei tohiks kellelegi vastukarva olla.

Samas on ka selliseid põhimõtteid, mida me mingil juhul ei soovi, et meie peal rakendatakse: pidevad meelemuutused, pahurus, vihahood, vältimine, tegeliku suhtumise varjamine jne. Miks me neid siis ise rakendame? Võib-olla ei ole me sellest üldse teadlikud ja vajame kedagi, kes meile meie tegelikku olukorda valgustaks?

Seega, kas kogemus ausse ja kogemustega inimesed mentoriteks?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:47
Otsi:

Ava täpsem otsing