Olgem kultuurselt kompetentsed

Kui sellele lisada efektiivsus ja sirgjoonelisus, võime mõista, miks kannatamatud eestlased teistsuguste ärikultuuridega vahel kokku sobida ei taha.

Kuigi tehnoloogia areneb valguskiirusel, arenevad inimesed ühiskonnas aeglasemalt. Konkurentsivõime eelisena on lineaarsus kaotamas oma senist tähendust. Inimesed ja organisatsioonid, kes peale konkreetsete ülesannete lahendamise oskuste arendavad järjepidevalt oma suhtlemistarkust, on need, kes on kõige edukamad multikultuurses koostöökeskkonnas. Neid saadab edu kasvavatel turgudel, nagu Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina, sest nad oskavad seal olla ja käituda.

Ühest küljest muutub maailm küll kogu aeg läbipaistvamaks, teisest küljest toob see äris edukaks olemisele uusi väljakutseid. Näiteks ei suutnud Wal-Mart Saksamaal kanda kinnitada ja lahkus, saades sellega ligi miljard dollarit kahju. Kriitikute väide oli, et kaubandushiid ebaõnnestus, kuna ei suudetud mõista kohalikku kultuuri. Soov rakendada Saksamaal sama taktikat nagu USAs (uksel tervitamine, müüjate kohustus pidevalt naeratada jne) tõi kasu asemel hoopis kahju.

Mida rohkem globaliseerumine hoogustub, seda eluliselt tähtsamaks muutub empaatiavõime.

Viimase ÜRO uuringu kohaselt on võõrsil elevate ja töötavate inimeste hulk saavutanud aegade kõrgeima taseme. Ka kodus elades ja töötades puutume kokku inimestega, kellel on teistsugune kultuuritaust.

Probleem on selles, et seitsmendaks eluaastaks oleme omandanud teistsugused väärtused või prioritiseerime neid teistest kultuuridest erinevalt. Kui laia naeratusega tervitus kaubamaja uksel loob USAs positiivse õhkkonna, siis Saksamaal peetakse seda pigem privaatsust segavaks.

Me omandame meile omase kultuuri ja käitumismallid nii varakult, teadmata nende olemasolust vähematki. Aga meie käitumine peegeldab seda: kõik, mida me ütleme või teeme, annab sõnumi meid ümbritsevatele inimestele ja nemad tõlgendavad seda omakorda.

Isikliku õpetunni sain kakskümmend aastat tagasi Soome asudes. Oli harjumus pidevalt küsida: "How are you today?", samal ajal kui soomlased mõtlesid selle peale: "Kuule mees, sa küsisid seda minult eelmisel nädalal."

Tüüpiline on, et kui meile ei lange osaks mõistev suhtumine, kipume võõrustajad irratsionaalsuses ja ebasõbralikkuses süüdistama. Kuid me peame suutma vaadata eesriide taha, et aru saada, mis tegelikult toimub. Peame tundma ka omaenda väärtusi ning mõistma, millal võivad need põhjustada arusaamatusi ja usalduse kaotust. Peame aru saama, et me ei ole tavalised. Nii nagu teised meile, tundume ka meie neile vahetevahel kummalised.

Peame mõistma, et suhtumine aega, ruumi, individuaalsusesse, autoritaarsusesse jms on kultuuriti erinevad, ning meil tuleb aru saada, miks see nii on ja kust see kõik alguse saab.

Pole paha, kui algust tehtaks vanemate käitumise analüüsimisest laste suhtes. USAs õpetatakse lastele maast madalast võimet seista iseenda eest, ennast maksma panna. Pole ime, et neist kujunevad täiskasvanuna enesekindlad inimesed, kes usuvad, et kommunikatsioon tähendab võitlust.

Kust pärineb aga meie kultuur? Mis olid meie kliimas, ajaloos, religioonis need faktorid, mis muutsid meie vanemate mõtlemist ja käitumist? Kuidas kujunevad meie laste käitumuslikud iseärasused? Erinevus inimeste vahel ei peitu mitte geneetilises, vaid kultuurilises DNAs. See on midagi, mida oleme õppinud ja jaganud teiste kultuurikeskkonna liikmetega.

Kuidas siis suhestuda edukalt eri kultuuritaustaga inimestega? Enne tuleks endale selgeks teha üldine teooria ja alles siis laskuda detailidesse. Kuna maailmas on üle 200 rahvuskultuuri, pole kõike teada võimalik. Tasuks läbi vaadata Richard D. Lewise teooria, kes kategoriseerib kultuurid kolme põhilisse gruppi: lineaaraktiivne, multiaktiivne ning reaktiivne.

Kõige olulisem suhestumise juures on kommunikatsioon ehk kuidas me seda teeme. Näiteks eestlased peaksid suutma oma mõtteid jõulisemalt ning veenvamalt müüa kultuuridele, kelle jaoks ainuüksi lihtsad faktid, tehniline kompetents ning usaldusväärsus pole veenev, vastaspoole emotsioonid ja kujutlusvõime tuleks samuti sõnumisse kaasata.

Ühel Lufthansa lennul Soome kogesin koos kaasreisijatega ootamatult jõulist turbulentsi. Lennuki kapten teadvustas olukorrast esmalt saksa keeles: tõi välja turbulentsi põhjuse, kirjeldas tegevusi, kuidas ta selle lahendab, samuti rääkis ta varuplaanist, kui midagi viltu peaks minema. Lennukis viibinud sakslased rahunesid silmnähtavalt.

Seejärel pöördus kapten inglise keeles brittide ja ameeriklaste poole: "Hetkel sõidame Ameerika mägedel, tõmmake turvavöö pingule, lõdvestuge ja nautige sõitu!" Me naeratasime ning rahunesime. Vaat seda võib nimetada kultuuriliselt kompetentseks kommunikatsiooniks!

Autor: Michael Gates