Hala viib majanduslanguseni

Inimeste arvu kasv mingis grupis ja arukad otsused on sageli pöördvõrdelises seoses, teavad sotsioloogid. Teisi sõnu, massipsühhoosiga kaasa joostes on oht kaotada pea ja iseendki. Ajalehtede arvamusküljed pungitavad parastajatest, kes otsivad aktiivselt süüdlasi majanduse kasvutempo kahanemises. Ja süüdi kõik peale meie endi.

Paljud hinnangud kõlavad tüüpilise ohvri halana. Miks pagana pärast see hoop just mind (laiemalt Eestit) pidi tabama, ahastab ohver ja vahib vihaselt ringi, kellele korralik lõuahaak virutada.

Sellest tundest ajendatud kommentaarid, kus muidu mõistlikud inimesed kaotavad aru selle peale, et majanduskasv oli vaid 0,4%, oleks isegi humoorikas lugemine, kui poleks teada asjaolu, et inimese mõtted ja hoiakud mõjutavad tema enda ja ka teiste käitumist. Kui piisavalt suur hulk inimesi usub ja käitub nii, nagu hukk ja kadu oleks tulekul, on varsti ka hukk ja kadu kohal.

1969 avaldas Šveitsi päritolu psühholoog Elisabeth Kübler-Ross raamatu "Surmast ja suremisest". Ta töötas haiglas inimestega, kes teadsid, et olid suremas. Raamatus tutvustas ta nn leina tsüklit - viit etappi, mille läbisid surijad haiguse ravimatusest teada saades. Hiljem on leitud, et see tsükkel kaasneb mis tahes negatiivse uudise ootusega. Seega, majanduslangus - negatiivne sündmus, kutsub inimestes esile tõenäoliselt neidsamu tundeid, mis surijad leinatsüklis. Ja tsükli etapid käiakse läbi hoolimata sellest, kas sündmus toimub või mitte. Tegemist on ootusega.

Mulle tundub, et praegu oleme leinatsüklis viha etapis. Seega oleme ilmselt juba läbinud eituse etapi. Meenutage, kui mitu korda te viimasel ajal olete endale (ja teistele) kinnitanud, et tegelikult pole midagi lahti. Võtke tõestuseks näiteks Tallinna börsi aktsiahindade alla suunatud liikumisgraafik.

Pärast eitust järgnevas viha faasis kirume teisi ja otsime süüdlasi - süüdi on ikka maailmamajandus, laenubuum, Rootsi pankurid, valitsuskoalitsioon, ja muidugi - Savisaar või Ansip. Või mõlemad korraga.

Mis siis nüüd järgneb? Kübleri-Rossi teooria järgi peaks nüüd tulema kauplemise etapp, kus valdavaks saab arvamus, et olgu, tuleb muutuda, aga äkki saaks kuidagi nii, et hoiaks veel vanast ka kõvasti kinni. Vanast firmastruktuurist, hiilgeaegade kulutasemest jne.

Õpikunäide on, kuidas tehti ja tehakse tõenäoliselt ka edaspidi negatiivset lisaeelarvet. Suurte sõnade - majandamiskulude kokkuhoid jms - taga on tegelikult ebakindlate erakorraliste tulude, nt kinnisvara müügitulude tekitamine. Sisulisi muutusi struktuuris ja päris kokkuhoidu ei soovita teha.

Pärast kauplemist selgub tõenäoliselt aga tõsiasi, et muutus on paratamatu ja pöördumatu ning kauplemine on asjata. Siis saabub depressioon.

See on hetk, kui suureneb inimeste ükskõiksus maailma asjade vastu ning järsult väheneb ettevõtlikkus. Ajalehtedes hakkab ilmselt rohkem ilmuma artikleid, nagu kuidas meie, väike riigike Euroopa ääremaadel, ei suudagi oma majandust püsti hoida. Meediast peegeldub vastu musta masendust, üks pankrot järgneb teisele.

Kui hästi läheb, jõuame viimasesse, leppimise faasi. Oleme valmis tunnistama realiteete, et majanduskasv on just selline, nagu see parasjagu on, ja oma reageeringute eest neile sündmustele vastutame vaid meie ise. Alles leppimise faasi järel algab päriselt lahenduste otsimine, tekib usk uude kasvu.

Hea uudis on, et leinatsüklis saab ka etappe vahele jätta ja jõuda oluliselt kiiremini leppimise faasi. Reaalsusega leppimine, seejärel uute lahenduste otsimine suurendab usku endasse ja tulevikku, see omakorda mõjutab majanduse tervist positiivses suunas. Riigi majanduse, ettevõtte ja inimese käekäik on täpselt selline, nagu inimene, ettevõte ja majanduse suunajad seda näevad.