Karin Hallas-Murula: majad karjuvad

Tea Taruste 27. mai 2008, 00:00

Kuidas on 17 aasta jooksul arhitektuurimuuseum muutunud?

Arhitektuurimuuseum pole traditsiooniline muuseum. 1991. aastal asutasime täiesti uue muuseumi ja kõik need aastad ongi olnud uut tüüpi muuseumi imago otsing. Siin töötamine ei saa igavaks muutuda, sest ei tegeleta ainult minevikuga, vaid ka oleviku ja tulevikuga. Arhitektuuriajaloolase jaoks on see hea paik, sest töö on mitmekesine. On võimalus tegeleda arhitektuuriajalooga ning olla kursis uuemate suundumustega.

Kas muutunud on ka vaade arhitektuurile ja arhitektide osa ühiskonnas?

Arhitektuuri mõtestamine muutub pidevalt. Arhitektid võtavad vastu uusi väljakutseid ja n-ö kompavad võimaluste piire, ka ühiskondliku tolerantsi piire. Kui hollandi arhitekt Rem Koolhaas hakkas tegema Prada poeketile sisekujundust, siis tundus, et ta tegeleb millegi lootusetult vähetähtsaga ja ebameeldivalt kommertslikuga. Aga tema ehitas sellele üles terve filosoofia, milles siiski ei puudunud ka tubli annus eneseõigustust. Iga arhitekti filosoofias tulevad mängu uued aspektid, mis sunnivad tema ehitisi uue pilguga vaatama.

Arhitekti positsioon ja prestiiž on ajas muutunud ja praegu, tundub, ei suhtuta Eestis arhitektidesse kuigi hästi. Kiire areng ja vead, mis on tehtud, pole ainult arendajate tegevusest põhjustatud. Linnas räägib raha, arhitektid räägivad konverentsipuldis avalikust ruumist, aga tegelikkuses lähevad sageli lihtsalt tellijaga kaasa, et kui mina ei tee, siis teeb keegi teine. Oluline oleks tellijat rohkem mõjutada. Praktika ja sõnade vahel on paraku sageli suured käärid.

Arhitektid tunnevad, et nad on muutunud kruvideks suures masinavärgis ja nõuavad suuremat võimu. Samas oli vähemalt hiljuti 50% omavalitsuste juures olevatest arhitekti ametikohtadest täitmata. Arhitektid tahavad võimu, ent jätavad kasutamata võimalused, mis on olemas. Professionaalne arhitekt tahab olla looja ja mitte ametnik.

Kuivõrd tuleb arhitektil ja arendajal arvestada avalikkuse huve?

Viimasel ajal on kasvanud inimeste teadlikkus sellest, et nad on kaasarääkijad. Arendajad teavad, et uut arendusprojekti alustades tuleb nüüd rohkem raha suunata PRi peale ja luua oma projektile kõigepealt positiivne imago. Varem sellist vajadust polnud, kuid nüüd on suhtlemine avalikkusega järjest olulisem. Avalikkus ei andesta, kui üritatakse asju seljataga ajada.

Kõige markantsem näide, kus avalikkuse huvidest üle sõideti, on muidugi Sakala keskuse lammutamine. Seal ehitus käib ja ikka on õhus küsimus, mis sinna tuleb. Projekti ei tutvustata ja hoitakse ülimadalat profiili, justkui polekski tegu südalinnaga. Saatsime uuele Rootsi omanikule küsimustega kirja, sellele ei suvatsetud vastata. Avamispäeval on hilja värviliste õhupallidega rahva pahameelele lepitust otsima hakata. Kuna ei avalikkuse ega arhitektide liidu kohtuhagisid ei võetud arutamisele, sest leiti, et kummalgi polnud õigust asja kohtusse kaevata, siis on Sakala otsad tänini lahti, süüdlased leidmata ja seaduseväänamised tuvastamata. See riivab inimeste õiglustunnet. Sakalale jääb igaveseks plekk peale.

Missugune võiks olla suhe arhitekti ja ehitaja vahel?

Ideaalne suhe võiks muidugi olla vastastikku mõistev ja loominguline. Ehitaja jaoks on hea arhitekt see, kes oskab projekti hästi läbi mõelda ja ei tee rumalaid vigu. Arhitekti jaoks on ideaalne ehitaja see, kelle jaoks pole miski võimatu ja kes ei nõua mingeid kompromisse materjali ja lahenduse osas, et kokkuhoidu saavutada. Kuid ka tipparhitektide puhul ei realiseeru kunagi täpselt see, mida arhitekt esimese hooga mõtles. Projekteerimine on protsess.

Oleme arhitektuurimuuseumis muutnud nii kogumispoliitikat kui näituste iseloomu, et jäädvustada ka protsesse, mitte ainult arhitekti jooniseid. Praegu on näiteks valmimas näitus Lammutatud Tallinn 1991-2008.

Lammutamine on ehitusbuumi varjupool, mida ei taheta valgustatuna näha. Kuid see, et Tallinnast on iseseisvusaja jooksul kadunud kõvasti üle tuhande hoone on iseenesest märkimisväärne ning ka mõtlemapanev fakt. Nende seas on olnud ka arhitektuurimälestisi.

Lisaks projektidele ja fotodele oleme hakanud säilitama rohkem tekste ja dokumente ning ka avalikkuse reaktsioone. See on oluline muutus: arhitektuurimuuseumi ülesanne ei ole kultiveerida ideed arhitektidest kui kunstnikest, vaid käsitleda arhitektuuri rolli ühiskonnas laiemalt.

Kas Eesti puhul saab rääkida arhitektide koolkondadest või on tegemist väga unikaalsete loojatega?

Meil on Eestis üks arhitektuurikool, nii et mingeid koolkondi ei saa küll välja tuua. Kui aga midagi Eesti uuema arhitektuuri kohta üldistavat öelda, siis jääb silma, et väga kiiresti võetakse üle uusi ideid. Eesti arhitektuur üritab kiiresti kaasas käia tipparhitektide loodud trendidega. Ühest küljest on see ju hea, aga teisalt tundub, et sellega üritatakse pahviks lüüa neid, kes lihtsalt pole muus maailmas toimuvaga kursis. No ei pea igas linnas kerkima oma Bilbao muuseum ega Pekingi CCTV torn, võiks hoopis rohkem mõelda meile sobivamas mastaabis, millel on teised väärtused.

Laenatud elementide sissetoomine peaks olema sügavalt põhjendatud ja edasi arendatud. Klaassuvilad, tugevad konsoolid, viltu üksteise peal asetsevad tahukad, erksavärvilised triibustused, rääkimata leierdatud puitžalusii motiivist välisfassaadidel - neil kõigil on Euroopas eeskujud olemas. Arhitektuuri sisemine uuenemine toimub rohkem tehnoloogia, uute materjalide ja insenerimõtlemise kaudu. Eestis pole selleks kahjuks tugevat baasi, meil lennukeid ei ehitata.

Arhitektuur on väga võimas visuaalne vahend, mis loob linna imago. Milline on Tallinn?

Tallinn on kiiresti arenev ja ambitsioonikas, aga täiesti poolik linn. Suhtumine linnaruumi oleneb inimeste vanusest ja vajadustest. Noortele meeldivad kiired trendikad muutused, vanematel on neid muutusi väga raske taluda nagu kõrvaltoast kostvat räppi, mis kuidagi muusikat ei meenuta. Eks siit ka need konfliktid.

Seetõttu oleneb alati kõik sellest, kuhu ja kellele ehitatakse.

Viru keskusele ei saaks midagi ette heita, kui ta asuks Pärnu maanteel linnast väljas. Kui on terved tänavalõigud puitmajadest, siis pole vaja sinna vahele üksikut 4korruselist klaashoonet.

Kõige rohkem hindan ma linna puhul keskkonda, mis aga ei tähenda, et arhitektuur ei võiks olla teravmeelne ja tore. Ei tasu tekitada linnas konflikte juurde. Kui iga maja karjub, siis see on kisa.

Linn peaks arenema nagu arukas vestlus, kus üksteist kuulatakse ja mõte liigub loogiliselt. Mitte nii, et keegi astub pauguga uksest sisse: mina tulin!

Näitus "Lammutatud Tallinn" vaatab tagasi Tallinnas aastatel 1991-2008 lammutatud ning lammutamisele määratud hoonetele.

See on üsnagi ebatavaline näitus, mis ei ürita inimesi veenda meie ühiskonna edukuses ja tubliduses, vaid heidab karmi pilgu reipa ehitusbuumi tumedamale küljele, küsides, mis on olnud ehitusbuumi hind?

Iseseisvusaja jooksul on Tallinnast kadunud väga palju maju. Osa puitmajade lammutamine on kindlasti olnud paratamatu, ent millega õigustada korralike kivimajade lõhkumist? Sakala keskus, Ametiühingute maja Rävala puiestee alguses, Narva maantee ja Tartu maantee alguse mitmekorruselised kivimajad, Rotermanni kaubamaja Viru väljaku ääres, terved kvartalid ja tänavaküljed kesklinnas - kas see on tõesti olnud säästev areng, millest alates 1990. aastatest jätkuvalt räägitud on?

Lammutamine on kiirem ja odavam ning tarbimisühiskond on hakanud ehitistesse suhtuma nagu tarbeasja - kulub natuke ning visatakse prügimäele. Ma ei taha mõeldagi nendele ehitusprahi hunnikutele, mis 15 aasta jooksul ja ilma igasuguse sorteerimiseta loodusesse tagasi on paisatud. Alates 1996. aastast on Tallinna

linn andnud välja üle 1000 lammutusloa ehitise täielikuks lammutamiseks. Mehaaniliselt jagades teeb see ligi 100 hoonet aastas. Nimekirjast näituse seinal said välja jäetud kõik väikeehitised - garaažid, aiamajad, abihooned, alajaamad jms. Aadresse jäi 730 ringis, mis aga kindlasti ei ole lõplik number.

Kui nõukogudeaegne ehitustegevus oli suunatud nn mägedele ja kesklinnas suurt ei toimetatudki (v.a Keldrimäe), siis iseseisvumisaja jooksul on suurim räsimine toimunud just kesklinnas. Praegu avanevad Tallinnas täiesti ootamatud vaated. Pärnu maanteele paistavad Süda tänava majad, Lastekodu tänavalt näeb otse Tartu maanteele, Kreutzwaldi keskelt Narva maanteele, tühjus haigutab Endla tänava ääres, endise Lenderi gümnaasiumi taga, Juhkentalis, Veerenni paarispoolel ja mitmel pool mujalgi. Linn on täis tühje platse, millest on saanud stiihilised autoparklad. Kas need tühjad kohad ka täis ehitatakse või jääbki Tallinn mõneks ajaks nii hambutuks nagu ta veel kunagi pole olnud?

Tühjades ja katkistes majades on midagi metafüüsilist, neist hoovab mahajäetuse ja hääbumise eksistentsiaalset kurbust. Seda tunnet annavad näitusel edasi skulptor Jüri Ojaveri katkiste majade installatsioonid. See on näitus majadest, millel ei ole edu-Eestis hästi läinud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:47
Otsi:

Ava täpsem otsing